BECIDEducational materialsFormal EducationSisuloojate sisu analüüsimine klassiruumis

Sisuloojate sisu analüüsimine klassiruumis

becid

18.04.2024

Maria Murumaa-Mengel
Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor
maria.murumaa@ut.ee

See õppematerjal käsitleb võimalusi analüüsida sisuloojate – ehk suunamudijate, mikrokuulsuste, trendiloojate, sotsiaalmeediastaaride või kuidas iganes me neid nimetame – sisu klassiruumis või muus keskkonnas, kus on võimalik noortega pikemalt arutleda.

Dokument koosneb kolmest osast:

– põhjaliku artikli pikem versioon, mis ilmus algselt Õpetajate Lehes;
– tunnikava ja teemakava suunamudijate käsitlemiseks;
– 73 küsimust ja aspekti, millele videote analüüsimisel tähelepanu pöörata.

Kas suunamudijad mõjutavad meid ja kui jah, siis kuidas?

Maria Murumaa-Mengel, Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor

„Suunamudija“ on eestikeelne vaste sõnale influencer. Selle pakkusid mõned aastad tagasi sõnaloomevõistlusel välja lapsed ning sõna kõlas nii hästi ja tabavalt, et levis kiiresti laialdaselt. Tuleb siiski tunnistada, et suunamudijad ise seda nimetust eriti ei armasta – paralleelselt kasutatakse sõnu sisulooja, influencer või platvormipõhiseid nimetusi, nagu juutuuber, instagrammer, tiktokker või blogija.

Mõisteid on veelgi: mõjuisik, netikuulsus, digi-arvamusliider, brändisaadik, sotsiaalmeediakuulsus, trendilooja, mikrokuulsus jne. Sageli räägime siiski samast nähtusest – inimestest, kes on sotsiaalmeediaplatvormidel sisu luues kogunud märkimisväärse jälgijaskonna ning kellest on saanud omamoodi arvamusliidrid.

Tasub meeles pidada, et loodava sisu ja saavutatud tuntuse viisid võivad olla väga erinevad. Mõni inimene saab internetis kuulsaks juhuslikult, näiteks viiruslikult levinud sisu tõttu; mõni töötab süsteemselt ja professionaalselt selle nimel, et suunamudijaks saada; mõni loob sisu eelkõige iseendale ja avastab alles aja jooksul, et tema ümber on tekkinud suur ja pühendunud jälgijaskond.

Turunduses püütakse aga võimaliku mõju ulatust hinnata ning mõnikord eristatakse nano-, mikro-, makro- ja megasuunamudijaid. Näiteks võib nanosuunamudija olla YouTube’i limaekspert, kellel on väike, kuid väga lojaalne jälgijaskond, samas kui Kardashiane või Charli D’Ameliot peetakse megasuunamudijateks.

Ilmselt on ka teemaga vähem kursis olevale inimesele selge, et nende kategooriate jälgijate arv sõltub kontekstist – Hiina ja Setomaa suunamudijad tegutsevad väga erineva suurusega infoväljadel.

Turunduskommunikatsiooni uuringud on näidanud, et väiksema jälgijaskonnaga suunamudijatel võib olla oma publikule isegi suurem mõju kui megastaaridel (De Veirman jt, 2017; Park jt, 2021). Uuemad uuringud viitavad ka sellele, et suuremate ühiskondlike muutuste käivitamiseks tasub pöörata tähelepanu just äärealadele ja väiksematele mõjutajatele (Guilbeault & Centola, 2021).

Suure jälgijaskonnaga suunamudijad võivad tunduda atraktiivsemad, kuid nende arvamust ei pruugita enam sama kõrgelt hinnata, sest nad hakkavad paistma ebaautentsetena. Sellest tuleb allpool veel juttu.

Milline mõju neil võib olla?

Mõni skeptiline lugeja võib siinkohal mõelda: „Mingid suunamudijad ja arvamusliidrid! See kõik on ju tühi jutt. Mis mõju neil ikka olla saab!“

Arvukad uuringud nii Eestis kui mujal (vt nt Abidin, 2018; Mesipuu, 2022; Õunpuu, 2019; Viru, 2019; Miil, 2019; Lukk, 2019; Kaljuvee, 2015) on viimase paarikümne aasta jooksul siiski üsna veenvalt näidanud, et meeldib see meile või mitte – nad mõjutavad meid.

Pereblogija auditoorium võib olla suurem kui maakonnalehel. TikTokkeril võib olla rohkem jälgijaid kui mainekal uudistekanalil ning juutuuberi arvamus võib kaaluda üles tipp-poliitiku seisukoha.

Suunamudijad on ka väga erinevad. Näiteks võib TikTokis tegutseda roosabanaanike, kes postitab kordamööda küüntest, veeohutusest ja viinast. Samal ajal on YouTube’is kodutoitu valmistav pensionär Arvo Kassin, paremäärmuslik taskuhäälingujuht ning üheksa-aastane tantsustaar.

Kuigi sisuloojate otsest ja kiiresti avalduvat mõju on keeruline mõõta (vt nt Folkvord & de Bruijne, 2020), võib väita, et suunamudijad mõjutavad inimeste:

– ostukäitumist, sealhulgas konkreetsete toodete eelistamist ning laiemalt elustiili ja tarbimisharjumusi;
– tervisega seotud valikuid, näiteks toitumist, ideaalkeha ettekujutusi, iluoperatsioone ja hoiakuid vaktsineerimise suhtes;
– poliitilisi eelistusi, sealhulgas nii konkreetsete erakondade ja poliitikute toetamist kui ka üldisemaid maailmavaatelisi hoiakuid.

Kõnekas näide on niinimetatud „Palja Porgandi efekt“. 2019. aastal kirjutas tollal paljude noorte naiste jaoks oluline suunamudija, blogija Paljas Porgand, et rasestumisvastased tabletid on tervisele kahjulikud, ning soovitas nende asemel kalendripõhist jälgimisseadet. Tal oli tootjaga koostööleping ning soovitamise eest sai ta rahalist kasu. Günekoloogide hinnangul oli meetod aga väga ebausaldusväärne.

Mõne aja pärast hakkasid Eesti günekoloogid märkama, et soovimatute raseduste puhul mainiti patsientidega vesteldes Palja Porgandi nime ja tema blogis jagatud soovitusi (Laser, 2019).

Teisisõnu oli ühe suunamudija mõju soovimatute raseduste tekkimisele märgatav ning see mõjutas väga väikesel määral kaudselt isegi Eesti sündimust ja paraku paljude noorte tulevikku ning pereplaneerimist.

Laiemalt mõjutavad suunamudijad ka sotsiaalset reaalsust, kultuuri ja kommunikatsiooni ennast.

Jah, ka teismelised sisuloojad võivad tugevalt mõjutada seda, mida peame normaalseks või ebanormaalseks, ihaldusväärseks või põlastusväärseks, kuidas me üksteisega suhtleme ning millised teadmised ja tekstid muutuvad meie jaoks baasteadmisteks.

Seega, isegi kui me suunamudijakultuurist eriti lugu ei pea või seda vahel halastamatult naeruvääristame, ei saa me väita, et tegemist on ebaolulise kõrvalnähtusega.

Seda on mõistnud ka maailma kõige võimsamad institutsioonid. Näiteks Venemaa sõjas Ukraina vastu on suunamudijatel olnud oluline roll – koguni nii oluline, et Valge Maja on korraldanud USA TikTokkeritele eraldi infotunde, andes neile seeläbi veelgi enam legitiimsust avaliku kommunikatsiooni osalistena.

Vanad teooriad, uued nähtused

Meedia- ja kommunikatsiooniuuringute vaatenurgast ei ole see sugugi uus nähtus.

Juba 1950. aastatel räägiti kaheastmelisest kommunikatsioonivoost, mille põhiolemus on lihtsustatult järgmine: sõnumid mõjuvad tõhusamalt siis, kui neid vahendavad inimeste jaoks olulised sotsiaalsed tegelased ehk arvamusliidrid.

  1. aastatel olid need peamiselt füüsiliste kogukondade võtmeisikud, näiteks külavanemad või vaimulikud. Tänapäeval täidavad info vahendaja ja arvamusliidri rolli sageli sotsiaalmeedia suunamudijad.

Veel ühe vana, kuid tänini olulise sotsiaalteooriana tasub mainida parasotsiaalsete suhete teooriat, mis pärineb 1956. aastast. Selle järgi võib meedia luua illusiooni suhtest, mis ühe poole jaoks tundub päris, kuid tegelikult vastastikune ei ole.

Heaks näiteks on seebiseriaalide ja tõsielusaadete staarid, kelle fännid võivad tunda, et nad tunnevad ekraanil olevat inimest isiklikult ning elavad talle kaasa nagu sõbrale: „Huvitav, kuidas Esmeraldal täna läheb?“ või „Kuidas Seidi sai midagi sellist öelda?“

Sama tunne paneb meid kontrollima, kas meie jälgitav juutuuber või blogija on midagi uut postitanud. Sama tunne paneb meid huvituma sellest, mida meeldiv TikTokker või Instagrammer parajasti teeb, ning teda pikema aja jooksul jälgima.

Parasotsiaalses suhtes tekib publikul illusoorne lähedustunne, millega kaasnevad sageli usaldus ja samastumine.

Loomulikult on tänapäeva sisuloojate uurimisel kasutatud palju teisigi klassikalisi teooriaid. Huvi korral võib vaadata näiteks Goffmani esi- ja tagalava mõisteid, Bourdieu kapitaliteooria rakendamist suunamudijate tegevuse analüüsimisel või Rogersi innovatsiooni leviku mudelit selle teema kontekstis.

Neli E-d ehk kuidas nad seda teevad?

Interneti-kuulsusi ja suunamudijaid pikalt uurinud teadlane Crystal Abidin on esile toonud neli peamist omadust ehk põhiväärtust, millele suunamudija tegevus võib toetuda. Need võivad loomulikult omavahel põimuda ning rõhuasetused aja jooksul muutuda.

Eksklusiivsus

Eksklusiivsus tähendab, et sisulooja võimaldab oma jälgijatele ligipääsu millelegi, mis „tavalistele inimestele“ muidu kättesaadav ei ole.

Sageli tähendab see majandusliku kapitali näitamist – kalleid esemeid, luksuslikke paiku ja sündmusi, kuhu pääsevad vaid vähesed.

Seda väärtust näeme sageli reisiblogides ja jõukate inimeste laste loodud sotsiaalmeediasisus.

Erakordsus

Erakordsus köidab publikut eelkõige seetõttu, et sisulooja on milleski tõesti eriline või ekspert.

Mõelgem näiteks sotsiaalmeedias tegutsevatele tantsijatele, trummaritele, kunstnikele, käsitöölistele ja teistele, kes on oma oskuste tõttu positiivses mõttes viraalseks muutunud.

Nad oskavad midagi, mida meie, „tavalised inimesed“, ei oska.

Näiteks on laste seas praegu väga populaarsed erinevaid mänge mängivad juutuuberid, kes võivad olla neis erakordselt osavad ning on pühendanud tuhandeid tunde näiteks Minecrafti või Sea of Thievesi eksperditeadmiste ja tehniliste oskuste arendamisele.

Eksootilisus

Eksootilisuse puhul tajutakse sotsiaalmeediakuulsust tavapärasest ja „normaalsest“ erinevana ning seetõttu huvitava ja jälgimisväärsena.

Siia võivad kuuluda šokeerivale sisule toetuvad suunamudijad, ebatavalise füüsilise välimusega sisuloojad või inimesed, kes on erakordselt head milleski kummalises, ootamatus või ebatavalises.

Näiteks mukbang’i žanrile keskenduvad sisuloojad, kes söövad suuri koguseid toitu, köidavad oma jälgijaid just sellise eksootilise kultuurilise kapitali kaudu.

Argisus

Kõige populaarsem kategooria on argisus.

See tähendab, et saame sisuloojaga samastuda: ta tundub olevat inimene nagu meie ning räägib oma elust avatult ja autentselt.

Jälgijatel tekib kuuluvus- ja samastumistunne ning sageli ka kogukonnatunne teiste jälgijatega. Peamiselt liigub siin sotsiaalne kapital.

Sisuloojad näitavad, et nad on „päris“ inimesed „päris“ probleemidega, mitte ainult lavastatud olukordades.

Samas tuleb meeles pidada, et sotsiaalmeediasisu loomisega kaasneb alati teatav lavastatus, läbimõeldus ja performatiivsus. Selle kohta saab lähemalt lugeda näiteks Anett Taali 2021. aasta bakalaureusetööst.

Ole või vähemalt näi siiras – ja räägi minuga!

Olenemata sellest, milline E domineerib, peab tänapäeva sisulooja näima autentne ja dialoogile avatud.

Me laseme suunamudija oma mõtetesse siis, kui usaldame teda ning kui ta tundub oma sõnades ja tegudes siiras.

Autentsuse ja läheduse toimimisele on lihtne selgitus: tavalise inimesena on mul lihtsam usaldada ja samastuda naabri Mariga kui kauge Hollywoodi staariga.

Mari maadleb tõenäoliselt samade probleemidega nagu mina – muretseb hinnatõusu või puhkuseaegse halva ilma pärast ja küsib sotsiaalmeedias, mida valmistada poolest pakist läätsedest ja sahvri nurgast leitud sidrunimahla kontsentraadist.

Vana kooli Hollywoodi staar elab aga elu, millega mul on vähe või mitte midagi ühist: tema sõnad on hoolikalt valinud suhtekorraldusmeeskond, halva ilma eest võib ta lennata teisele poole maakera, toitu valmistab erakokk ning kõhulihaseid hoiab vormis personaaltreener.

Just seetõttu on ka klassikalised kauged kuulsused tasapisi sotsiaalmeediasse kolinud, püüdes saavutada uut tüüpi siirast ja autentset mikrokuulsust või niinimetatud kalibreeritud amatöörlikkust (Abidin, 2017).

Siirus võib väljenduda väga erinevalt – naiivselt materialistlikult, žanritruult, etteaimatavalt, filosoofiliselt sügavalt, piinlikult naljakalt või kirglikult idealistlikult.

Kui publik aga märkab, et suunamudija pingutab liiga palju, matkib kedagi teist, kordab etteantud turundussõnumeid, on oma põhiväärtustes vastuoluline või varjab midagi, võib sisuloojat tabada pahameele- ja naeruvääristamislaine ning ta võib kaotada tähelepanumajanduse kõige olulisema kapitali – meie silmad, kõrvad ja sõrmeotsad.

Samas ei pea me inimesi, keda kirglikult jälgime, tingimata isegi armastama.

Vihavaatamine või irooniline jälgimine on üsna levinud praktika (Murumaa-Mengel & Siibak, 2020), mille puhul jälgitakse suunamudijat selleks, et iseennast paremini või väärtuslikumana tunda.

Teaduses eristatakse ülespoole suunatud sotsiaalset võrdlust – enda võrdlemist inimestega, keda tajume endast paremate, edukamate või ilusamatena – ning allapoole suunatud sotsiaalset võrdlust, kus võrdleme ennast inimestega, keda tajume endast kehvemate, koledamate või rumalamatena.

Miks vaatasid inimesed innukalt Võsa-Petsi saateid, „Tüdrukute õhtut“ ja „Poissmeeste pidu“ või otsisid Facebooki grupist Eestlaste kolmnurk kõige tüütumaid purjus inimesi, et nende otseülekandeid vaadata?

Allapoole suunatud sotsiaalsel võrdlusel oli siin kindlasti oluline roll.

Selle žanri tegelased, näiteks Rahaboss, Kidra, Lädra ja Papa Kährik – lugeja võib ise mõelda praegustele sarnastele sotsiaalmeediakuulsustele –, ei pruugi meile alati meeldida. Parasotsiaalse suhte tõttu võime neile siiski kaasa elada.

Parasotsiaalne suhe muutub veelgi tugevamaks, kui suunamudija räägib meiega.

Dialoogilisus võib väljenduda vestlustes, intertekstuaalsetes viidetes, koostöösisu loomises, video lõpus küsimuste esitamises, kiirküsitlustes, AMA-formaadis, kommentaaride ettelugemises ja jälgijatele tähelepanu pööramises.

„Mind märgati!“ ja „Teda tõesti huvitab!“ on olulised tunded, mis seovad meid sotsiaalmeedia sisuloojatega.

Seega, kui sa järgmine kord mõnda sisuloojat või suunamudijat jälgid, võiksid mõttes üles lugeda, milliseid võtteid ja mõjusid märkad:

Kas publikut teadlikult suurendatakse või piiratakse?
Kas sõnum on suunatud laiale publikule või kitsale äärealale?
Kas toimub üles- või allapoole suunatud sotsiaalne võrdlus?
Kas püütakse mõjutada ostu-, tervise- või poliitilist käitumist?
Kas tegemist on tasustatud või isikliku sisuga?
Millist kapitali vahetatakse?
Kas eeldatav mõju on isiklik või ühiskondlik?
Kas pakutakse võimalust samastumiseks või rõhutatakse eksklusiivsust?
Kas sisulooja on erakordne või eksootiline?
Kas ta püüab sinuga dialoogi alustada?
Mis on siiras ja mis performatiivne autentsus?
Kus jookseb piir?

  • Abidin, C. (2018). Internet celebrity: Understanding fame online. Emerald Group Publishing.
  • Abidin, C. (2017). #familygoals: Family influencers, calibrated amateurism, and justifying young digital labor. Social Media+ Society, 3(2).
  • Folkvord, F., & de Bruijne, M. (2020). The effect of the promotion of vegetables by a social influencer on adolescents’ subsequent vegetable intake: A pilot study. International Journal of Environmental Research and Public Health, 17(7), 2243.
  • Guilbeault, D., & Centola, D. (2021). Topological measures for identifying and predicting the spread of complex contagions. Nature Communications, 12(1), 1-9.
  • Horton, D. & Richard Wohl, R. (1956). Mass communication and para-social interaction: Observations on intimacy at a distance. Psychiatry, 19(3), 215–229.
  • Kaljuvee, K. (2015). Eesti sotsiaalmeedia mikrokuulsuste kasutatavad tähelepanu pälvimise strateegiad. Bakalaureusetöö, juhendaja M. Murumaa-Mengel. University of Tartu, Institute of Social Studies. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/46730/kaljuvee_kristel_ba_2015.pdf?sequence=1&isAllowed=y
  • Katz, E. & Lazarsfeld, P. F. (1955). Personal influence: The part played by people in the flow of mass communications. New York: The Free Press.
  • Lukk, L.-J. (2019). Perekonnana avalikult internetis: (video)blogijate sisuloomepraktikad ja laste kaasamisega seonduvate eetiliste dilemmade mõtestamine. Bakalaureusetöö, juhendaja M. Murumaa-Mengel. University of Tartu, Institute of Social Studies. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64089/lukk_liisa_johanna_ba_2019.pdf?sequence=1&isAllowed=y
  • Mesipuu, B. (2022) Suunamudijate turundustegevuse tajumine ja ostukäitumisele suunamine – Eesti noorte arvamused ja kogemused. Magistritöö, juhendaja M. Sukk. University of Tartu, Institute of Social Studies. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/82382/mesipuu_brit_ma_2022.pdf?sequence=1&isAllowed=y
  • Miil, M. (2019). 9–13-aastaste Eesti noorte vaatamiseelistused YouTube’is ja eetiliselt probleemse sisu tõlgendused. Bakalaureusetöö, juhendaja M. Murumaa-Mengel. University of Tartu, Institute of Social Studies. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64090/miil_marget_ba_2019.pdf?sequence=1&isAllowed=y
  • Murumaa-Mengel, M. & Siibak, A. (2020). From Fans to Followers to Anti-Fans: Young Online Audiences of Microcelebrities. In: M. Filimowicz & V. Tzankova (Ed.). Reimagning Communication: Meaning. (228−245). London: Routledge.
  • Park, J., Lee, J. M., Xiong, V. Y., Septianto, F., & Seo, Y. (2021). David and Goliath: when and why micro-influencers are more persuasive than mega-influencers. Journal of Advertising, 50(5), 584-602.
  • Taal, A. (2021). Teooriast praktikasse: auditooriumi tähelepanu äratava ja säilitava YouTube’i sisu loomise strateegiate rakendamine. Bakalaureusetöö, juhendaja M. Murumaa-Mengel. University of Tartu, Institute of Social Studies. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/72414/taal_anett_ba_2021.pdf?sequence=1&isAllowed=y
  • De Veirman, M., Cauberghe, V., & Hudders, L. (2017). Marketing through Instagram influencers: the impact of number of followers and product divergence on brand attitude. International Journal of Advertising, 36(5), 798-828.
  • Viru, K. (2019). Eesti teismeliste tüdrukute kommertskoostööle orienteeritud tähelepanu püüdmise strateegiad sotsiaalmeedias. Bakalaureusetöö, juhendaja M. Murumaa-Mengel. University of Tartu, Institute of Social Studies. https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64103/viru_k2triin_ba_2019.pdf?sequence=1&isAllowed=y
  • Õunpuu, P. (2019). Mõjuliidrite kaasamine reklaamikampaaniatesse: eetiliste probleemide kaardistamine siseringi uurijana. Magistritöö, juhendaja M. Murumaa-Mengel. University of Tartu, Institute of Social Studies
  • https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64210/6unpuu_piia_ma_2019.pdf?sequence=1&isAllowed=y
    Read full article: Paljas Porgand põhjustab soovimatute beebide buumi? Laser, 30. september, 2019. https://diktor.geenius.ee/blogi/laser/20467/

Õpetaja või noorsootöötaja tööriistakast: suunamudijate loodud sisu analüüsimine

Sõltumata sellest, kas õpetaja ja õpilased tunnevad kõige uuemaid ja populaarsemaid sisuloojaid või mitte, saab järgnevat analüüsikava õpilastega töötamisel kasutada.

Materjali ehk suunamudijate videod võiksid klassi tuua õpilased ise ning analüüs võiks toimuda ühiselt.

Õpetaja ei peaks kindlasti esitama ennast lõpliku tõe ja teadmise valdajana.

Järgnevalt on üks võimalik kava, kuidas käsitleda suunamudijate teemat õpilastega ühe või mitme tunni jooksul. Vajaduse korral võib punkte ära jätta, ühendada või ümber korraldada.

1. Mõistete kaardistamine

Kirjutage tahvlile, digitaalsele märkmepaberile, ühisdokumenti vms, kellest või millest te räägite.

Milliseid sõnu kasutatakse suunamudijate kohta eesti ja teistes keeltes?
Millised mõisted tunduvad kõige sobivamad?
Kuidas õpilased suhtuvad sõnasse „suunamudija“?
Kas nad teavad, kuidas see sõna eesti keelde jõudis?
Kas nad suudavad vastuse ühe minutiga üles leida?

2. Rühmatöö: kes on populaarsed?

Kes on õpilaste arvates nende vanuserühma kõige populaarsemad või tuntumad suunamudijad?

Oluline on arutada, kas ja kuidas erinevad mõisted „lemmik“, „populaarne“ ja „kuulus“, sest need ei pruugi tähendada sama asja.

Mõnda inimest jälgitakse näiteks vihast või irooniast.

3. Ühine arutelu

Millised nimed korduvad kõige sagedamini?

Kirjutage nimed tahvlile või ühisesse digidokumenti ning lisage juba nimetatud sisuloojale iga uue mainimise puhul +1, et välja selgitada kõige sagedamini nimetatud inimesed.

Arutada võib ka:

Millistel platvormidel nad tegutsevad?
Kus nad tuntuks said?
Milline platvorm on nende „kodubaas“?

4. Paaristöö: otsi ja võrdle

Et tutvustada lastele ja noortele lähiajaloolist perspektiivi, võib koos vaadata Marget Miili 2019. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö 14. lehekülge või anda ülesandeks see töö ise üles leida.

Arutage:

Kas mõni seal nimetatud sisulooja on endiselt tuntud ja aktuaalne?
Keda õpilased üldse ei tea?
Miks võivad mõned suunamudijad oma tuntuse kaotada?
Mida võib see sisuloojale tähendada – näiteks vaimse tervise, raha või töö seisukohalt?
Kui keeruline on sisulooja töö?

5. Valige analüüsimiseks üks video

Paluge õpilastel valida üks video, mida koos vaadata.

Eelistada võiks veidi pikemat audiovisuaalset teksti, sest nii jääb rohkem aega nüansside märkamiseks.

Üheks tingimuseks võib seada, et video ei sisalda ebaseaduslikku tegevust ega sisu, mis võiks autorit või teisi oluliselt kahjustada.

Arutada võib:

Millised tegevused oleksid lubamatud?
Mida suunamudija kindlasti teha ei tohiks?
Kas nende tegevust reguleerivad seadused või eetikakoodeksid?

Tutvuda võib näiteks:

– sotsiaalmeedias reklaamimise juhendiga;
– reklaamiseadusega;
– Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Kas tänapäeva sisuloojad järgivad neid nõudeid?

6. Vaadake valitud videot üks kord

Seejärel arutage paarides või kolmikutes:

Mis on selle video puhul oluline?
Mida tuleks tähele panna?
Kui peaksid kirjutama selle video mõistmise juhendi oma väikesele õele, vanaisale või tulnukale, mida kindlasti välja tooksid?

Koostage nimekiri analüüsitavatest aspektidest.

Õpetaja võib vajadusel pakkuda mõned näited allpool toodud pikast küsimuste loendist.

7. Analüüsige teksti eri aspekte koos

Õpetaja võib koostada analüüsimaatriksi või pidada vabamat arutelu.

Analüüsi tulemuse võib vormistada näiteks Canvas plakatina ning selle meedianädalaks välja printida.

Oluline on enne küsimuste juurde asumist selgitada, et „tekst“ ei tähenda ainult kirjalikku teksti.

Tekst võib olla ka foto, muusikapala, video jne. Kõik need jutustavad meile mingit lugu. Nende mõistmiseks vajame lihtsalt teatud eriteadmisi.

Näiteks võivad eriteadmised tähendada seda, et oskad Caravaggio umbes 1600. aastast pärineval puuviljakorvimaalil märgata sümboleid ja tead nende varjatud tähendusi.

Samamoodi leidub tänapäeva sisuloojate tekstides sümboleid ja kodeeritud tähendusi – slängi, nähtavaid ja äratuntavaid staatusemärke jne.

Meediateksti kriitiline lugemine tähendab muu hulgas küsimuste esitamist teksti enda, selle autori, ülesehituse, kasutatud allikate, tähenduste ja vaatenurkade kohta.

Õpetaja võib järgnevast küsimuste loendist valida sobivad, jagada eri fookused õpilaste vahel või lasta õpilastel ise otsustada, mida nad analüüsida soovivad.

73 küsimust sisulooja video analüüsimiseks

  1. Kes on teksti autor?
  2. Milline on tema taust ja sotsiaaldemograafilised tunnused?
  3. Kellega ta sarnaneb ja kellega mitte?
  4. Kui suur osa ühiskonnast on selle suunamudijaga sarnased inimesed?
  5. Millest või kellest see tekst räägib? Millist uut infot see annab?
  6. Milline info on puudu? Kus on infolüngad? Kas midagi võidi teadlikult välja jätta?
  7. Keda veel videos näha või kuulda on? Kas nad toetavad peategelast või vastanduvad talle?
  8. Mida selles tekstis näidatakse?
  9. Mida selles tekstis kuuleme?
  10. Millised on verbaalsed osad?
  11. Milline on tehnilise teostuse tase? Kas see on teadlikult amatöörlik või professionaalne? Miks?
  12. Milliseid vahendeid on sellise sisu loomiseks vaja?
  13. Kas sisu tundub autentne? Miks?
  14. Kuidas sisulooja oma publikuga räägib? Milliseid väljendeid ta kasutab?
  15. Kas ta vastab kommentaaridele või astub publikuga mingisse dialoogi?
  16. Kas tekst sisaldab üleskutset tegutseda?
  17. Kas videos on konflikt? Kelle või mille vahel?
  18. Milliseid klassikalisi uudisväärtuse kriteeriume võib märgata?
  19. Millisesse žanrisse tekst kuulub? Kas žanri on võimalik määratleda? Näiteks GRWM, Let’s Play, haul, „73 küsimust“ jne.
  20. Kas märkad videos esitatava kohta arvamusi? Kuidas on sõnakasutusest aru saada, et autor suhtub teemasse või tegelastesse teatud viisil?
  21. Kuidas väljendub see visuaalsel tasandil?
  22. Kuidas väljendub see helilisel tasandil?
  23. Milliseid sõnu tekstis kasutatakse ja millised tähendused neil on?
  24. Kas tekstis kasutatakse metafoore? Miks võis autor just sellise metafoori valida?
  25. Millises suunas püütakse publiku käitumist kujundada? Kas see võib olla teadlik?
  26. Millises suunas püütakse kujundada avalikku arvamust?
  27. Milline võiks olla ühiskondlik mõju?
  28. Kas need võivad olla teadlikud ja tahtlikud valikud?
  29. Mida kujutatakse minevikuna, mida olevikuna ja mida tulevikuna?
  30. Milliseid fakte esitatakse ning kas neid on vajaduse korral tõendatud?
  31. Milliseid seisukohti väljendatakse? Kelle seisukohad need on?
  32. Kuidas suhestub tekstis esitatud info sellega, mida sündmuse, nähtuse või inimese kohta juba teatakse?
  33. Kas viidatakse allikatele? Millistele – suulistele, kirjalikele või digitaalsetele?
  34. Millisel platvormil tekst avaldati?
  35. Mida sellel platvormil teha saab ja mida ei saa?
  36. Millised reeglid sellel platvormil kehtivad? Mida seal tehakse ja mida mitte? Mida heaks kiidetakse ja millele vaadatakse viltu?
  37. Kes seda platvormi haldab? Kuidas saab sellel platvormil raha teenida?
  38. Kelle huvides tekst loodi? Kes võib selle avaldamisest kasu saada? Kas sisu on vastavalt märgistatud?
  39. Kas igaüks saab võimalikest seostest aru või on selleks vaja eriteadmisi?
  40. Kas tegemist on globaalse või kohaliku tekstiga?
  41. Kes on sihtrühm?
  42. Miks inimesed seda sisuloojat jälgivad?
  43. Kes seda sisuloojat kindlasti ei jälgi? Kellele see tekst ei ole mõeldud?
  44. Kuidas saab sisulooja teada, kes teda jälgivad? Kui täpse ülevaate see annab?
  45. Kas tegemist on originaalteksti, tõlke või mugandusega? Kas videos kasutatakse teiste loodud sisu elemente?
  46. Mil määral tuleb arvestada autoriõigusega?
  47. Kas verbaalne tekst ja audiovisuaalne materjal sobivad omavahel kokku ning jutustavad sama lugu?
  48. Keda visuaalis näha on? Kas inimene on üksi või koos kellegi või millegagi?
  49. Mida nad teevad? Kas nad on aktiivsed või passiivsed?
  50. Kes või mis on pildi keskmes? Kes võtab kõige rohkem ruumi? Kes on esiplaanil ja kes taustal?
  51. Kuidas on tegelased visuaalis paigutatud? Kes on kõrgemal, kes madalamal? Kes vasakul, kes paremal?
  52. Kes paistab suurem ja kes väiksem?
  53. Kuhu inimesed vaatavad? Kõrvale? Kellegi suunas? Vaataja poole?
  54. Milline on ümbritsev keskkond? Kas video on filmitud siseruumis või õues? Era- või avalikus ruumis? Maal või linnas? Kas seda on üldse võimalik kindlaks teha?
  55. Milline on video üldine tonaalsus ja värvikasutus? Sünge või rõõmus? Mustvalge või värviline? Kas videot on töödeldud?
  56. Kus paikneb kaamera – inimesest kõrgemal, madalamal või samal tasandil?

Teadmiseks: kui kaamera on filmitavast inimesest kõrgemal, võib ta paista väiksema, nõrgema ja haavatavamana – justkui täiskasvanu vaataks lapsele ülalt alla.

Kui kaamera asub inimesest madalamal, võib filmitav tunduda võimsam, domineerivam, suurem või isegi ohtlikum – nagu väike laps vaataks suurele inimesele alt üles.

Kõige neutraalsemaks peetakse filmimist ligikaudu silmade kõrguselt. Seda kasutatakse sageli näiteks lastega tehtavates videointervjuudes või filmistseenides, kus soovitakse näidata maailma lapse vaatenurgast. Nii saab luua vaataja ja filmitava vahele võrdsema suhte.

  1. Milline on video pisipilt? Miks just see valiti?
  2. Milline on pealkiri? Miks?
  3. Kui kiire tempoga on video? Kus on tehtud montaažilõiked?
  4. Millised osad on kiirendatud ja millised aeglustatud?
  5. Milline on valgustus? Kas kasutatud on spetsiaalset valgustehnikat?
  6. Kas autor filmis video üksi või vajas kellegi abi?
  7. Kuidas näeks selle video tegemine välja kõrvalt vaadates?
  8. Milliseid ettevalmistusi oli video tegemiseks vaja?
  9. Kuidas võisid eri osad olla filmitud? Kui video tehti tõenäoliselt mitme võttega, kui autentne on näiteks viienda võtte sisu?
  10. Kas keegi on mõne video osa eest maksnud või sisuloojat muul viisil tasustanud?
  11. Kas sisulooja müüb enda tooteid?
  12. Kes on peamine sihtrühm?
  13. Kas videos osalevad lapsed? Millised eetilised ja õiguslikud küsimused võivad sellega kaasneda?
  14. Kas videos näidatakse sigarette, veipimist, alkoholi või narkootikume? Vägivalda? Poliitilisi või ideoloogilisi eelistusi? Propagandat või väärinfot?
  15. Mil määral, kui üldse, võib suunamudija mõjutada seda, mida tema jälgijad peavad „lahedaks“? Millist käitumist nad võivad jäljendada?
  16. Kellele võib selle sisulooja sisu kahju teha? Kas sisuloojat saab selle eest vastutusele võtta? Kuidas?
  17. Milliseid küsimusi võiks selle teksti kohta veel küsida?

Küsimuste loendit saab alati täiendada.

Oluline on rõhutada, et meediatekstide puhul ei saa rääkida ühest ainuõigest tõlgendus- või mõistmisviisist, sest erinevad inimesed võivad sama teksti tajuda väga erinevalt.

Samuti ei pruugi teksti autor ise alati teadlik olla kõigist hinnangutest ja varjatud tähendustest, mis tema loomingusse satuvad. Näiteks võib kiire töötempo sundida tegema valikuid lihtsalt seetõttu, et need on kõige tavapärasemad ja harjumuspärasemad.