THE REGULATION OF FACT-CHECKING AND DISINFORMATION IN THE BALTIC STATES

Tartu Ülikooli (UTARTU) koordineeritava Euroopa Liidu rahastatud projekti (ID: 118471) väljunddokument D3.4.

Mai 2024

Jānis Buholcs | Vidzeme Rakenduskõrgkool

Anastasija Tetarenko-Supe | Vidzeme Rakenduskõrgkool

Sten Torpan | Tartu Ülikool

Andres Kõnno | Tallinna Ülikool

Vanessa Vorteil | Tallinna Ülikool

Auksė Balčytienė | Vytautas Magnuse Ülikool

Rimgailė Kasparaitė | Vytautas Magnuse Ülikool

Kokkuvõte

Käesolev aruanne annab ülevaate faktikontrolli ja muude desinformatsiooni tõkestamise meetmete reguleerimisest Lätis, Eestis ja Leedus.

Balti riikides ei ole seadusi, valitsuse määrusi ega muid õiguslikult siduvaid dokumente, mis käsitleksid konkreetselt faktikontrolli. Enamasti toimub faktikontroll siiski ajakirjandust ja massimeediat reguleerivas õiguslikus raamistikus. Faktikontroll on seotud ka teiste desinformatsiooni leviku piiramisele suunatud algatuste ja tegevustega. Balti riikide õigusaktides ja poliitikadokumentides tunnistatakse desinformatsiooni probleemina, mis nõuab sekkumist. Desinformatsiooni tõkestamise meetmete uurimine aitab seega paremini mõista õiguslikku ja poliitilist keskkonda, milles faktikontroll toimub.

Aruandes käsitletakse Balti riikide regulatiivseid aspekte mitmel tasandil. Esiteks vaadeldakse õiguslikku regulatsiooni, analüüsides asjakohaseid seadusi, valitsuse määrusi, poliitikadokumente ja muid ametlikke dokumente. Teiseks antakse ülevaade 2022. aastal tugevdatud desinformatsiooni käsitleva tegevusjuhendi rakendamisest Balti riikides. Kolmandaks kirjeldatakse õiguslikust raamistikust väljapoole jäävaid dokumente ja tegevusi, mis on seotud desinformatsiooni tõkestamise, inforuumi tugevdamise ja meediapädevuse edendamisega. Aruande viimases osas käsitletakse ajakirjanduse ja faktikontrolli eneseregulatsiooni, sealhulgas ajakirjanike ja faktikontrollijate eetikakoodekseid ning kutsestandardeid.

Aruande peamised järeldused on järgmised:

1. Balti riigid on valinud desinformatsiooni tõkestamiseks erinevad lähenemisviisid. Ühelt poolt saab valeinformatsiooni levitajate suhtes kohaldada õigusnorme, mis käsitlevad huligaansust või avaliku korra rikkumist. Teisalt on Leedu kriminaalkoodeksis desinformatsioon määratletud ja selle levitamine sõnaselgelt keelatud. Kõigil kolmel riigil on õiguslikud võimalused piirata juurdepääsu seadusi rikkuvale sisule. Eelkõige on blokeeritud Venemaal tegutsevad propagandat edastavad telekanalid.

2. Seadusandjad kohandavad õigusraamistikku tänapäevaste väljakutsetega toimetulekuks. Näiteks muudeti 2024. aastal Läti kriminaalseadust, millega keelustati süvavõltsingute ehk tehisintellekti abil loodud võltsitud sisu kasutamine valimiste mõjutamiseks. Samal aastal muutis Leedu oma kriminaalkoodeksit, keelustades manipuleeritud sotsiaalmeediakontode kasutamise sellise teabe levitamiseks, mille eesmärk on kahjustada riigi põhiseaduslikku korda, territoriaalset terviklikkust, riigikaitset või muid riiklikke huve.

3. Balti riigid erinevad ajakirjanduse ja meedia reguleerimise poolest. Lätis ja Leedus on kehtestatud õigusnormid, mis määratlevad ajakirjanduse kutsestandardid. See võimaldab ametiasutustel hõlpsamini eristada usaldusväärseid meediaväljaandeid manipuleerivatest väljaannetest, kuid võib ühtlasi tekitada riske ajakirjandusvabadusele. Eestis on selles valdkonnas vähem regulatsioone.

4. Balti riikides kehtivad õigusnormid, mis võimaldavad piirata juurdepääsu seadusi rikkuvale sisule. Näiteks saab piirata juurdepääsu veebilehtedele, mille sisu ohustab riigi julgeolekut või avalikku korda, ning keelata teatud telekanalite taasedastamise. Selliseid piiranguid on rakendatud muu hulgas Venemaal tegutsevate propagandat levitavate meediakanalite suhtes.

5. Balti riigid on oma poliitikates ja avalikus kommunikatsioonis rõhutanud ühiskonna teabekerksuse tugevdamise tähtsust. Mitmes poliitikadokumendis tunnistatakse desinformatsiooniga seotud ohte ning vajadust edendada meediapädevust ja kaitsta riiklikku inforuumi. See näitab, et kvaliteetse meediasisu kättesaadavust ja meediapädevuse arendamist käsitletakse poliitilises tegevuskavas üha enam julgeoleku vaatenurgast. Riikide tähelepanu ajakirjanduse toetamisele on siiski erinev. Läti ja Leedu on loonud meediaväljaannete toetamiseks, sealhulgas rahaliselt, spetsiaalsed mehhanismid, kuid Eestis samalaadsed toetusmeetmed puuduvad.

6. Balti riikide ametiasutused ei tee aktiivset järelevalvet desinformatsiooni käsitleva tegevusjuhendi rakendamise üle. Riigid on digiteenuste määruse riiklike koordinaatorite määramisel ja vastavate süsteemide loomisel erinevates etappides. Aruande koostamise ajal ei olnud Eestis digiteenuste koordinaatorit veel määratud. Läti ametiasutused peavad esmatähtsaks digiteenuste määruse rakendamist. See toimib koos desinformatsiooni käsitleva tegevusjuhendiga kaasregulatsiooni raamistikus ning ametiasutused loodavad saada määruse jõustamiseks vajalikud vahendid ja volitused. Kuna desinformatsiooni käsitlev tegevusjuhend on platvormide vabatahtlikult allkirjastatud dokument ning suurimad platvormid on õiguslikult registreeritud teistes riikides, ei tugine riiklikud ametiasutused oma ülesannete täitmisel kuigi suurel määral sellele tegevusjuhendile.

7. Viimastel aastatel on Balti riikide valitsusvälised ja muud riigiasutustest sõltumatud organisatsioonid avaldanud arvukalt aruandeid, uuringuid ja analüüse. Need käsitlevad muu hulgas desinformatsiooni ja ühiskonna vastupanuvõimet sellele, ajakirjanike turvalisust ning meediapädevuse olukorda. Selliste dokumentide rohkus näitab, et need teemad on pälvinud avalikus arutelus märkimisväärset tähelepanu.

8. Ajakirjanike, sealhulgas faktikontrollijate kutsealast tegevust kujundavad eetikakoodeksid. Igas Balti riigis tegutseb üks või mitu organisatsiooni, millel on oma eetikakoodeks ja selle järgimise tagamise mehhanismid. Need organisatsioonid saavad faktikontrolliga tegelevate ajakirjanike töö kohta kaebusi harva, kuid Lätis on läbi vaadatud kaks sellist juhtumit. Lisaks kuuluvad mitmed faktikontrolliorganisatsioonid rahvusvahelisse faktikontrollivõrgustikku (International Fact-Checking Network, IFCN) ja Euroopa faktikontrollistandardite võrgustikku (European Fact-Checking Standards Network, EFCSN). Mõlemal võrgustikul on standardid, mis reguleerivad faktikontrolliorganisatsioonide töö erinevaid aspekte. Võrgustikega liitumiseks peavad organisatsioonid nendele standarditele vastama.

9. Faktikontrollitööd reguleerivad ka toimetustes välja kujunenud kirjutamata reeglid. Faktikontrollijad peavad oma töö peamisteks eesmärkideks desinformatsiooni, eriti Venemaa narratiivide tõkestamist, ühiskonna harimist ning poliitikute vastutuse suurendamist. Faktikontroll on koostööpõhine tegevus, mis tähendab, et artikli valmimisse panustab mitu inimest. Koostöö hõlmab teema valimist, allikate kaalumist ja artikli ülevaatamist enne avaldamist. Kontrollitavate väidete valikul arvestatakse muu hulgas nende levikut sotsiaalmeedias ning väite esitaja mõjukust, näiteks seda, kas tegemist on tuntud poliitikuga. Samas lähtuvad faktikontrollijad ka oma ajakirjanduslikust professionaalsest hinnangust, kaaludes väite võimalikku kahjulikkust ja uudisväärtust.

Loe täispikka aruannet siit: