Rahutu ajalugu on teinud baltlased propaganda suhtes umbusklikumaks, kuid meiegi pole desinformatsiooni eest kaitstud
Hiljaaegu loodud Balti Infohäirete Sekkekeskus (BECID) alustab oma blogipostituste sarja lühiülevaatega sellest, miks vajab maailm veel ühte teadmus- ja tegevuskeskust ning miks on Balti riigid ühtaegu nii ainulaadsed kui ka universaalsed. Maia Klaassen on Tartu Ülikooli meediapädevuse nooremteadur ja BECIDi hing. Maia on koordineerinud keskuse loomist ning tema saab kõige rohkem selliseid e-kirju, kus uuritakse keskuse tegevuse ja töötajate kohta. Seetõttu tegimegi esimese intervjuu just Maiaga.
Miks on meil vaja sellist tegevus- ja teadmusasutust nagu Balti Infohäirete Sekkekeskus?
Arvestades et BECID on loodud alles hiljaaegu, võib mõni väita, et me oleksime võinud endistviisi jätkata – igaüks oma nurgas, tehes kõike põlveotsas ja lootes, et selle tulemusena saame kuidagi suurema strateegilise pildi kokku.
Me oleme näiteks avastanud, et läbimõeldud, manipuleeriv ja ohtlik propaganda ei erine Eestis ega ka Lätis kuigivõrd. Paljud desinformatiivsed narratiivid, mida kasutatakse selleks, et avaliku arvamusega manipuleerida, on tegelikult maailma eri paigus ühesugused. On küll mõningaid väikseid erinevusi, kuid üldjoontes on need identsed.
Toon ühe lihtsa näite: kui Venemaa alustas Ukraina vastu uut agressioonilainet, ringles alusetuid kuulujutte stiilis „Oh, need pagulased tekitavad meile palju probleeme“. Seesama narratiiv levis juba esimese päeva jooksul seitsmes või kaheksas riigis.
See ei ole kokkusattumus ega üksnes eestlaste probleem, vaid kogu piirkonnale mõeldud sihiteadlik propaganda. Seetõttu tulebki teha regionaalset koostööd, jagada materjale ja parimaid tavasid, et vältida topelttööd ning tagada, et keegi ei peaks kogu koormat üksi kandma.
Kas Balti riigid erinevad selle poolest üksteisest? Ja selleks et näha suuremat pilti: kas nad erinevad ülejäänud Euroopast või muust maailmast?
Ma pean silmas vastupanuvõimet desinformatsiooni suhtes. Meil on palju sarnasusi. Kuid juba meie rahvastiku koosseisu tõttu on ka erinevusi. Näiteks Eestis ja Lätis on palju venekeelseid elanikke, kuid Leedus on neid kõigest alla viie protsendi. Seega ei saa me Kremli desinformatsiooni ühtemoodi käsitleda ega teegi seda.
Lisaks on erinevusi meie strateegilistes dokumentides – see on minu arvates üsna huvitav asjaolu. Eesti räägib infovastupidavusest kui mõistest, mis on seotud peamiselt sellega, milline on meie infokeskkond praegu. Leedu tugineb rohkem infoturbele, rääkides sellest, kuidas teave mõjutab riigi julgeolekut. Läti, nagu ka tema geograafiline asend, jääb kuhugi kahe vahele. Nii et meil on erinevad haavatavad rühmad, demograafia, strateegiad, lähenemisviisid ja keeled.
Teisalt on meil ka palju ühist. Meid seob ajalugu. Igaüks, kes on olnud Nõukogude Liidus, suhtub propagandasse, tsensuuri ja rahva eest teabe varjamisse hoopis teistmoodi. See on ju otseselt seotud meie vabadusega. Kas pole? See teeb meie konteksti keeruliseks. Toon taas ühe näite: vihakõne ning sümbolite, näiteks natsisümboolika ja -ideoloogia kasutamise õiguslik reguleerimine. Varem meil selle kohta seadust polnud, nüüd lõpuks on. Kuna meie teabekeskkond oli ohus, pidime selle sammu astuma.
Meie reaktsioon tõenäoliselt erineb Lääne-Euroopa omast, sest meil on teistsugune ajalugu, kogemus ja arusaam sellest, mis on kunagi juhtunud. Samas ei ole need erinevused nii suured, et me vajaksime hoopis teistsugust lähenemisviisi. Rahutud ajad on tõenäoliselt muutnud meie ajakirjanikud, julgeolekujõud, kaitseeksperdid ja tegelikult ka kõik teised vastupidavamaks. Kuid Baltimaad ei ole desinformatsiooni eest sugugi paremini kaitstud kui teised.
Me oleme üleilmses kriisis. Küsimus on selles, kuidas väikesed erinevused ja paremad teadmised saavad tuua kasu laiemale kogukonnale.
Mis on see üks asi, mida sa tahaksid, et kõik inimesed teaksid ja endale teadvustaksid?
Üks asi, mis mind mõnikord veidi häirib, on arusaam, et desinformatsiooni vastu saab võidelda tugeva poliitilise ja ühiskondliku toetusega. Ma kohe seletan seda lähemalt. Olen igati nõus Itaalia Digimeedia Vaatluskeskuse direktori Gianni Riottaga, kes ütles oma hiljutises kõnes, et „kui meid ei rünnata piisavalt, siis tähendab see, et meil ei lähe piisavalt hästi“.
Kurb tõde, mõnevõrra rusuv reaalsus on see, et kui keegi on oma valdkonnas edukas, siis peab ta taluma pidevaid trollide, robotite, poliitikute, aktivistide jt rünnakuid. Tõenäoliselt ei astu me piisavalt paljudele varvastele, ei ärrita inimesi, kes maksavad raha või annavad muid vahendeid selleks, et sääraseid narratiive ja desinformatsiooni toota. Nii et see on minu arvates väärt mõte, mis võib olla kasulik ka teistele, kes püüavad olukorda parandada. Rünnakute vähesus näitab, et peaksime tegema rohkemat. Küsimus on ka selles, kui suurena me praegust kriisi tajume. Minu arvates peaksime tänu oma arvukatele keskustele juba mäel olema, kuid tegelikult me alles valmistume mäkketõusuks. Peamine positiivne külg on see, et me ei anna alla. Suurte omavahel seotud organisatsioonide ja süsteemide käivitamine võtab aega, kuid kui nad ükskord käima lähevad, võivad nad ühiskonda palju muuta.
