Otsi

Kuidas tulla toime tundlike teemade ja valeinfoga klassiruumis?

27. novembril toimunud veebiseminaril “Tundlikud teemad ja valeinfo klassiruumis” arutlesid ekspertide juhtimisel ligi sada õpetajat, kuidas kriisidest tuleneva valeinfo, šokeerivate visuaalide ja tundlike teemadega klassiruumis toime tulla.

Vestlust juhtisid Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel, politseikapten ja PPA sotsiaalmeedia kommunikatsioonispetsialist Maarja Punak ning Peaasi.ee vaimse tervise ekspert ja kogemusnõustaja Heli Luik.

Häiriv ja ebaviisakas toon on digikultuuri loomulik osa

Laste meediapäevad on sageli rohkem kui kümne tunni pikkused. Selle aja jooksul jõuavad nad kokku puutuda väga erineva sisuga, sealhulgas ka häiriva ja ebaviisaka materjaliga, mis Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengeli sõnul on digikultuuri ja inforuumi loomulik osa. Ta lisas, et nii õpilasi kui õpetajaid võiks tohutus infotulvas toetada valeinfo tüüpide eristamise oskus, sest nii on natuke lihtsam aru saada, mis meie ümber toimub.

Väärinfo (misinformation) – tahtmatult vale või eksitav info.
Desinformatsioon (disinformation) – teadlikult ebatõene või eksitav info, mis teenib selle looja või levitaja eesmärke. Ebasoovitav termin on väärinfo.
Kuriinfo (malinformation) – õige info, mida jagatakse kahju tekitamise eesmärgil.

Vt ka Jaan Tamme artiklit “Oskussõnad loovad selguse tunnetuslikus lahinguruumis”.

Murumaa-Mengel selgitas, et me elame sotsiaalmeediaajastul, kus käib pidev võitlus silmamunade pärast, mistõttu peab internetis tähelepanu saamiseks minema natuke üle piiri või ka näiteks väga ebaviisakas olema. Murekohaks on aga see, et kui kasutajad puutuvad sotsiaalmeedias päevast päeva kokku trollimise, väga häiriva sisu ja ebaviisaka tooniga, hakkavad nad seda võimendama ja tekib ebaviisakuse spiraal. Sellega hakkama saamiseks (ja oma vaimse tervise säästmiseks) kasutavad inimesed väga erinevaid strateegiaid.

F-i toimetulekustrateegiad

Freeze (tardumus): käitumise puudumine, paralüüs
Flight (põgenemine): ohust eemaldumine, situatsioonist lahkumine, teemaga mitte tegelemine
Fight (võitlemine): ohuga silmitsi seismine, probleemilahendus, toe otsimine, konfrontatsioon
Flop (lõtvumine): käitumise puudumine, lõdvaks muutumine, nii vaimselt kui füüsiliselt
Friend/fawn (sõbrunemine, kiindumus): kollektiivne vastus, abi otsimine; kurjategija/stressoriga kontakti otsimine, lipitsemine, meelitamine

Lisaks väga erinevatele suhtlusnormidele kasutavad lapsed ja täiskasvanud ka erinevaid suhtlusplatvorme ning üksteisele arusaamatuid väljendusviise. Näiteks on lastevahelises kommunikatsioonis olulisel kohal meemide vahetamine, mis võivad kanda väga sügavaid tähendusi. Õpetaja saab meemide ja internetislängi kohta verbaalseid kirjeldusi otsida näiteks Wikipediast, Urban Dictionary‘st, Know Your Meme andmebaasidest. Siiski rõhutab Murumaa-Mengel, et enne andmebaasidest leitud info alusel otsuste vastu võtmist tasub see üle kontrollida.

10 nõuannet info kontrollimiseks:

1. Kontrolli iseennast. Kas sa tahad seda infokildu uskuda? Oled algusest peale üliskeptiline? Meie enda aju on suurim faktiväänaja.
2. Kas see on üldse fakt? Äkki on tegemist kellegi arvamusega? Või hoopis naljaga? Fiktsiooniga?
3. Pane oma “pasaradar” tööle. Kui miski kõlab liiga hästi/imelikult/vihale ajavalt, siis äkki tasub süveneda?
4. Räägi teiste inimestega, kes ei ole sinuga täpselt samas inforuumis, kollektiivne „pasaradar“ on võimsam.
5. Tea kvaliteetsele ajakirjandusele kehtivaid standardeid – jälgi, kuidas lugu esitatakse, kes saavad sõna, milliseid sõnu/visuaale kasutatakse, mis info on puudu jne?
6. Vaheta platvormi – ära piirdu ainult sama keskkonna või žanri või skeenega.
7. Kas uudistes on midagi selle kohta olnud? Kohalikes, riiklikes, regionaalsetes, globaalsetes?
8. Kas tegemist võib olla pettuse või netifolklooriga? Otsi “märksõna + hoax” või vt nt: Google factcheck toolbox, snopes.com, poynter.org, factcheck.org jne.
9. Arenda pidevalt oma otsioskusi ja teadmisi selle kohta, kuidas platvormid ja süsteemid töötavad. Vt nt: Bellingcat, „google dorking“, growth.design/case studies
10. Mida teadus selle kohta ütleb? Vt: Google Scholar, Consensus.app, ResearchGate

Siiski ei pea õpetaja kõike ise õpilaste eest ära tegema ja igast noorte seas jutuaineks olevat meemi või sisulooja videoid lahti mõtestama, vaid õpilastele saab anda ülesandeks ise internetis leviva info kohta alusmaterjali otsida. Lähteülesande püstitamisel on abiks Murumaa-Mengeli loodud kava, millele pääseb ligi siit (vajuta siia). Lisaks võib kaaluda ka mõne laste seas populaarse mõjuisiku kooli kutsumist, et lapsed saaksid algallikalt küsida, mismoodi nad infot enne avalikkuse ette paiskamist töötlevad.

Miks meedia tundlike teemade osas väga tihti vaikib? 

Kui kogukonnas on midagi šokeerivat juhtunud ja laste sotsiaalmeedia kihab (kuulu)juttudest, mis omakorda külvavad suuremat hirmu ning segadust, siis tekib paratamatult küsimus, miks traditsioonilises meedias kõigile korraga sündmust detailselt ei avata. 

Politseikapteni ja PPA sotsiaalmeedia kommunikatsioonispetsialisti Maarja Punaku sõnul ei saa väga tundlikke teemasid kuigi detailselt või teinekord üldse meedias kajastada ega kommenteerida, sest loost saadud infokilde võidakse halbadel eesmärkidel ära kasutada näiteks sarnaste tegude jaoks inspiratsiooni saamiseks.

Kogukonnas aset leidnud enesetapujuhtumi korral peavad uurijad esmajoones välja selgitama, kas tegu oli kuriteoga või mitte. Kuni see pole selge, ei ole võimalik ka ajakirjanduses kommentaare anda. Lisaks on enesetappude kajastamise juures problemiks siit ilmast lahkunu perekonna, kooli, õpetajate ja sõprade lihtsaks sihtmärgiks muutmine, sest artiklite kommentaariumites hakatakse tihtipeale kedagi süüdistama. 

Peaasi.ee vaimse tervise ekspert ja kogemusnõustaja Heli Luik lisas, et lapse enesetapp ei ole kunagi ainult ühe inimese probleem. Keskmiselt on kogukonnas ühe inimese suitsiidist puudutatud 135 inimest. Kui seda kajastataks traditsioonilises meedias, mille sisu levitatakse omakorda sotsiaalmeedias, siis pole meil teada, kui palju ja kuidas selline uudis lõpuks inimesi puudutab. Lisaks on meediakajastuse puhul oht detailide avamisega kellelegi teisele idee või viimane tõuge anda. 

Heli Luik rõhutas, et suitsiidist tuleb küll meedias rääkida, kuid loo fookus peab olema lahendusel. Peab jagama ainult neid hetki ja kogemusi, mis on inimest aidanud kõige raskemal ajal – abivahendeid, mõtteid või näiteks hetki, mis teda päästsid. Kui õpetaja tahab oma töös enesetappe kajastavaid lugusid kasutada, siis neid tasub otsida leheküljelt https://www.sm.ee/papageno. 2022. aastal Papageno preemia võitnud lugu: https://sport.delfi.ee/artikkel/120085332/kone-emale-paastis-susimusta-auku-langenud-tennisisti-katriin-saare-elu 

See on okei, kui me ei tea, kuidas kiisiolukorda lahendada. Me peame teadma, kuhu pöörduda. 

Luik palus kuulajatel ette kujutada, et nad lähevad teisipäeva hommikul kooli ja saavad lastelt teada, et eelmisel õhtul on toimunud ühe nende eakaaslase suitsiid. Seda infot on sotsiaalmeedia täis, aga täiskasvanute vahel info veel ei levi. Mida teha?  

Selles olukorras ei tohi õpetaja ära unustada enesehoidu, mida toetab väga hästi selliseks olukorraks koostatud kriisiplaan koos vajalike kontaktisikute ja numbritega. Õpetaja ei pea olema leinanõustaja ega psühholoog. Oluline on teada, kelle poole oma kogukonnas või koolis pöörduda.

Prinditavad materjalid saad siit alla laadida.

Õpetaja võib öelda, et ta ei saa või ei suuda hetkel küsimustele vastata või tundi jätkata. 

Kui õpetaja suudab enesetapust rääkida, siis võib klassiruumis (mitte sotsiaalmeedias) rääkida lastega juhtunust nii detailselt kui parasjagu olukord nõuab. Lastel võivad tekkida väga detailsed küsimused ja selline uudishimu on täiesti normaalne.

Kuidas ohumärke ära tunda? Äkki laps teeb lihtsalt nalja?

Teinekord teevad teismelised surmaga seotud nalju, mistõttu on keeruline otsust langetada, kas sekkuda või mitte. Luik ütles, et kui laps teeb surma teemal nalja, siis on selge, et ta vajab abi ja tähelepanu. “Ükskõik, mis nende naljade taga tegelikult on, siis ta vajab tähelepanu. Surmamõtted ei ole normaalsed,” sõnas Luik. Ta rõhutas, et kuigi surmamõtete kohta küsimisega ei ole võimalik inimest suitsiidile lükata, siis õpetaja ei tohi unustada enesehoidu, sest alati peab olema valmisolek kuulda vastust, et laps päriselt tahabki ennast ära tappa. Kooliüleseks ennetustööks sobib näiteks Peaasi.ee poolt pakutav SOS Signs of Suicide (SOS) programm, mis on tõenduspõhine eestindatud 13–17-aastastele õpilastele mõeldud suitsiidi ennetusprogramm. Lisainfot programmi kohta saab siit (vajuta siia).

Enesetapumõtetele viitavad märgid, millele peab reageerima

1. Tavapärasest erinev käitumine (ka ebatavaliselt positiivne!). Kõik, mis on tavapärasest erinev, on oluline.
2. Kui näete (sotsiaalmeedias) kedagi juba enesetapukatset tegemas või sellest väga selges kõneviisis rääkimas, siis peab helistama 112.
3. Tasub usaldada ka sisetunnet ja väikeseid tähelepanekuid. Näiteks kui laps jagab sotsiaalmeedias väga palju morbiidseid pilte, videoid, lugusid, siis tasub lapsega rääkida või kui on aimdus, et lapse elu on ohus, peaks otse politsei poole pöörduma.

Maarja Punak lisas, et ka lapsed saavad eakaaslaste käitumises suuri muutuseid tähele panna. Näiteks kui sõber ei taha enam järsku suhelda või õue tulla, siis on oluline, et eakaaslased tunneksid huvi, kuidas sõbral läheb. Ka sotsiaalmeedias, kuhu õpetaja pilk ei pruugi ulatuda, võivad esimesteks märkajateks olla just eakaaslased. Lastele võiks õpetada, et teisest inimesest ei saa liiga palju hoolida! Kui on vaja politsei poole pöörduda, siis tuleb seda julgelt ka teha! 

Kuna esmased märgid lapse suitsiidimõtetest võivad ilmneda sotsiaalmeedias, kuhu õpetajad ei näe, siis kõik seminaril kõnelenud eksperdid olid ühel nõul, et õpetaja võiks siiski end pidevalt kursis hoida, milliseid platvorme lapsed kasutavad. Laste seas populaarsete rakenduste kohta saab lugeda siit: https://lasteaeg.ee/laste-seas-populaarsed-platvormid/.

Keeruliste teemade seminari viimaseks mõtteks jäi, et kriitiliste teemade käsitlemisel ei saa õpetajad jääda lootma kodule ja vastupidi. Laste suitsiidimõtteid saavad tähele panna ja kogukonnas ärevust tekitavat infot kontrollida kõik ühiskonnaliikmed. Oma osa annavad ka politseinikud. Näiteks määrati pärast viimast rämpspostilainet kõikidele koolidele piirkonnapolitseinik, kes aitab üle vaadata evakuatsiooni- ja kriisiplaanid. 

Võtke julgelt oma piirkonnapolitseinikuga ühendust nii kriisiplaanide koostamise osas kui pöörduge kindlasti, kui kardate, et kellegi elu on ohus.

Abistavad materjalid ja numbrid leiad siit:

Vajuta siia

Peaasi.ee

https://lahendus.net/database – andmebaas, mis koondab vaimse tervise teenusepakkujaid

https://www.tervisekassa.ee/infomaterjalid – siit saab tellida endale töövihikuid (depressioon, ärevus, vaimse tervise töövihik ja unevihk, aga ka muid) tasuta! Näiteks võiks tellida kooli mingi hulga, et õpetajatel ja õpilastel oleks enesehoiu mõistes olemas. 

https://esmaabi.peaasi.ee/registreeri-koolitusele/ – Vaimse tervise esmaabi koolitus

https://sensus.ee/luhivideote-rubriik-kusida-voib-koike sensuse videod, lühikoolitused igasugustel teemadel, hea kiire eneseharimise koht.

Oht enda või teiste elule, psühhoos vms: 112 

Vaimse tervise tugiliini, Emotsionaalse toe ja Hingehoiu tel 116 123 (liin avatud 10-24) Rohkem infot

Psühholoogilise kriisiabi vastuvõtt või telefoninõustamine – 6314300 ( E-K kl 12:00-19:.00; N-R kl 15:00-19:00)

Lastehaigla vaimse tervise nõustamistelefon  (E-R 9.00 – 10.00 telefon 6787422)

Tallinna Kriisiabikeskus

Tartu Nõustamis- ja kriisiabikeskus

Ohvriabi kriisitelefon – 116 006

Lasteabi telefon – 116 111

Ööpäevaringne naistevastase vägivalla tugiliin: 1492

Erakorralisele psühhiaatrilise mure tõttu alates 12. eluaastat pöördu Tallinnas vastuvõtule SA PER Psühhiaatriakliinikusse:

  • Psühhiaatriapolikliiniku valvetoas Tallinnas võtavad elavas järjekorras erakorralisi haigeid vastu triaažiõed  9.00-16.00, kes täpsustavad probleemi olemuse ja kestuse ning otsustavad edasise abi suhtes ja vajadusel suunavad patsiendi edasi valvearstile.
  • Eluohtlikus olukorras tuleb pöörduda SA PER Psühhiaatriakliiniku valvetuppa: Paldiski mnt 52;  6172 650 (24h) 

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h) Raja tn 31 

Tartus TÜK Psühhiaatriakliinikus tasub digiregistratuurist vaadata vaimse tervise õe ambulatoorseid aegasid. Vaimse tervise õe vastuvõtule võib saada päris kiiresti.

Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h) Ristiku tn 1

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h) Jämejala, Pargi tee 6

Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h) Haigla 1

Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h) Ahtme mnt 95

https://www.tervisekassa.ee/teraapiafond – Perearsti teraapiafond

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/IMCE/Lasteombudsman_ps%C3%BChh%20abi%20EST%202016%20%28veeb%29.pdf – lapsevanematele suunatud infovoldik

Partnerid