Meedia- ja infopädevuse (MIL) tööriistad põhinevad avastamisel, kogemustel ning refleksioonil

Meedia- ja infopädevuse õpetamine võib tunduda üle jõu käiva ülesandena – nii palju aruteluteemasid ja kordumatuid meediamaailmu. Me küsisime õpetajatelt, mis päriselt toimib ja millised tööriistad neid kunagi alt ei vea.

Loomulikult on meil olemas üldised raamistikud ja mudelid (vaadake UNESCO alusdokumenti MILi õpetamiseks), riiklikud õppekavad ja õpikud, lühiajaliste projektide kaudu välja töötatud andmehoidlad ning tööriistakomplektid jne. Aga milline on õpetajate subjektiivne arvamus, mis põhineb nende laialdastel kogemustel? Esitasime oma BECIDi õpetajaskonnale ühe lihtsa küsimuse: milline õppeülesanne, tegevus või vahend alati töötab? Kvalitatiivsed vastused saadi konkreetsete ainete (sh meedia) õpetajatelt, noorsootöötajatelt, noortelt ajakirjanikelt, noorteprojektide juhendajatelt ning kõrgkoolide õppejõududelt.

Tuttav meedia, käimata teed, tundmatu mina

Populaarseks on osutunud kolm üldist lähenemisviisi, sest need kajastuvad kõigis haridustöötajate näidetes – meediatekstid peavad olema asjakohased ja õpilastele tuttavad, õppijatel peab tekkima äratundmisrõõm ning neile tuleb anda mõtisklemisaega.

Esiteks ei ole mõtet õpetada meediastiile, mis tunduvad noortele võhivõõrad, nende infovood lihtsalt ei järgi traditsiooniliste massiteabevahendite mustreid. Tuttavate meediatekstide näited, mida õpetajad kasutasid, hõlmasid faktikontrolli TikToki ja YouTube’i lühifilmide kohta, eri platvormidel palju kajastatud visuaalmaterjali kontrollimist, kaubamärkide mainimist ning tähistamata sponsorluse jälgimist sotsiaalmeedia sisus.

See muidugi ei tähenda, et peame jääma vaid noortekultuuri ja -stiilide juurde, MIL peab avardama silmaringi, tekitama huvi veel uurimata teemade vastu. Noor ajakirjanik ja meediaaktivist Angelina Lon on täheldanud, et noortele meeldivad sellised ülesanded, kus nad saavad midagi välja uurida või probleemile lahendusi pakkuda. Säärane lähenemisviis pakub õppijale avastamisrõõmu, loomeväljundeid ja võimalust keskenduda konkreetsele ülesandele. Teaduskommunikatsiooni peaspetsialist Merli Vajakas Tallinna Ülikoolist on kasutanud ülesannet, mida võib nimetada „Meediamaja detektiiviks“. Kui uurime välja, millised meediakanalid kuuluvad samale ettevõttele, et muuta nähtamatud sidemed ja seosed nähtavaks, arendame otsimisoskust ning võimet kavandada oma kampaaniate ulatust. Tartu Ülikooli informaatika nooremlektor Mirjam Paales kasutab oma üliõpilastega mikrotasandi põhimõtet. Nimelt lahendavad nad peegelpildi ülesandeid Google Thyselfi rakenduse abil. „Seejärel me arutame, kas see peegelpilt on sinu moodi. Või on see keegi, kelle moodi sina tahaksid olla? Kellele võiks sinust selline esmamulje jääda?“

Lõpuks teeme eneseanalüüsi: teatud mõttes oleme iseendalegi võõrad, vajame aega ja pingutust, et analüüsida oma mõtteid, käitumist ning hoiakuid. Agnese Dāvidsone, Vidzeme Rakenduskõrgkooli rektor ja meediauurija, on rõhutanud neurokognitsiooni tähtsust, teisisõnu mõistmist, kuidas meie aju töötab. „Kognitiivsete ja sotsiaalsete skeemide kaudu saab seletada väärinfo tajumist, me toetume heuristikale ning oleme mõjutatud oma isikuomadustest,“ selgitas Dāvidsone põhjust, miks võiks kasutada MILi õpetamise alusena eneseanalüüsi.

Igasugused sotsiaalmeediast võõrutamise ülesanded võivad eneseanalüüsi hõlbustada, kuna see, mida meil ei ole, aitab meil selgusele jõuda, kas ja kui palju on meil ühiseid jooni rühmaga, kuhu me ei taha kuuluda. Teisisõnu, et märgata, milline on meile nii harjumuspärase sotsiaalmeedia roll meie elus, peame sellest mõneks ajaks eemalduma. Näiteks kui palume õpilastel hoiduda teatava arvu päevi sotsiaalmeediast ning pidada päevikut oma katsumuste ja kannatuste kohta, mida nad sel ajal kogevad, saame arutada nendega järgnevaid teemasid: sotsiaalmeediaga seotud rituaalid ja rutiinid, eri platvormide funktsioonid, võimalikud asendustegevused, aja veetmine, kogetud emotsioonid, hüved ja puudused jne.

Manipuleerivad hundid ja laulvad karud

Aga mis saab nooremast vanuserühmast? Läti Rahvusraamatukogu meediapädevuse ekspert Emīls Rotgalvis kirjeldas lastele mõeldud mängulisi lähenemisviise „Üks juhtivaid Läti tehnoloogiaettevõtteid on loonud programmi, kust õpetajad leiavad valmis tunniplaane, ülesandeid ja videoid. Neis kõigis esineb praegu väga populaarne tegelane karu Richy Roo, kes juhendab neid tunde ja laulab internetiohutusest.“ Rotgalvis märkis, et loomade kasutamine on Lätis varemgi imet teinud. Näiteks ühes populaarses läti lasteraamatus „Gotcha! The wolf-manipulator“ on muinasjutt loomadest, kes räägivad meediaga seotud probleemidest.

Uudishimulikke metsloomi on kasutatud ka Leedu videotes, kus ärgitatakse arutlema. DIGIRESi projekti juhtuurija Auksė Balčytienė soovitab neid noorematele vanuserühmadele, kuna esimesed katsevoorud on näidanud, et sellise materjali vastu on suur huvi.

Eesti meediaõpetaja Inger Klesment, kes on samuti keskendunud kõige noorematele vanuserühmadele, kirjeldab „igale õpetajale kohustuslikku mängu“ nii: „Ma arvan, et neid pehmeid täringuid saab kasutada eri otstarbel, näiteks arutlen nende abil küberkiusamise üle.“ Pildid ja tekstid on vahetatavad, täringut saab visata või keerata ning see loob digiteema juurde taktiilse elemendi. „See on väga interaktiivne: lapsed avaldavad oma arvamust, õpetajad kuulavad neid ja kõik õpivad üksteiselt – kümme punkti kümnest, soovitan!“ lisas Klesment.

Loovad kujutuspildid

Eesti noor ajakirjanik Angelina Lon on õpetanud ja juhendanud õpilasrühmi mitmes meedialaagris ning ta väärtustab loovülesandeid: „Ma ärgitasin neid mõtlema eri lahendustele, kuidas teha oma koolist kõige meediapädevam õppeasutus riigis. Mida selleks vaja on? Kui hästi saab selliseid plaane ellu viia? See kõik oli ühtaegu nii tõhus kui ka lõbus.“

Eestist pärit Pille Pruulmann-Vengerfeldt, kes töötab Malmö Ülikoolis meedia- ja kommunikatsiooniprofessorina, kiidab meediatehnoloogiate rollimängu ülesannet, mida tutvustas talle Lõuna-Taani Ülikooli professor Susana Tosca. Nagu näha, levivad head ideed kiiresti! „Kujutage ette, et olete teisel planeedil, teil on õnnestunud Maa hävitada ja puhtalt lehelt uut elu alustada. Samamoodi on nüüd meilgi võimalik luua parem meedia ja tehnoloogia! Annan üliõpilastele eri teemasid (demokraatia, meelelahutus, lähedased suhted jne), aga ka salajasi rolle – tehnikafanaatik ja -põlgur, neutraalne vaatleja –, et asi oleks huvitav.“

Võrdlus ja seoste loomine

Paljud kirjeldatud ülesanded põhinesid võrdlusel: eri põlvkondade meediakäitumine; eri kanalite õhtu-uudiste sisu; tehnopaanika kui moraalipaanika üks alaliike; ühe sündmuse kajastus eri ajalehtedes; isikupärastatud sotsiaalmeediakeskkonnad. Mõni õpetaja käsitleb võrdlusteemat vabas vormis, mõni pakub oma õpilastele põhjalikke analüüsiskeeme ja -struktuuri.

Kui õpilased võrdlevad oma tulemusi ja mõtteid, mõistavad nad kiiresti, kui mitmepalgeline võib meediamaailm olla ja kui erinevalt me kõik maailma mõistame. Kuid selline võrdlemine sobib suurepäraselt ka selleks, et rõhutada sarnasusi ja märgata kallutatust laiemas kontekstis. Näiteks leidub erapoolikut meediakajastust nii esiküljeuudistes kui ka sotsiaalmeedias ja Google’i otsingutes. Toon ühe näite ülikooli vägivallateemaliselt kursuselt – mida näete, kui otsite pilte märksõnadega „laste seksuaalne kuritarvitamine“? Miks on seda teemat nii esitatud? Keda see kahjustab? Miks on see oluline ja milline mõju sellel on?