Infovastupidavuse edendaja tiitli sai Olga Einasto

Tänavusel meediaharidusekonverentsil andis Balti Infohäirete Sekkekeskus (BECID) välja eriauhinnana infovastupidavuse edendaja tiitli Olga Einastole, kes töötab Tartu Ülikooli Raamatukogu teenindusosakonna juhatajana ning tegeleb oma igapäevase töö kõrvalt ka Tartu gümnasistide meediapädevuse arendamisega. Einastot intervjueeris tiitli üleandmise järel Annaliisa Post.

Kuidas sa jõudsid meediapädevuste arendamiseni?

Minu akadeemilised huvid on seotud raamatukogu teenuse kvaliteediga ja raamatukogu kommunikatsiooni arenguga. Olin 10 aastat tagasi doktorantuuri Tartu Ülikooli ühiskonnateaduse instituudis. Sealt olengi saanud meediapädevuse alased teadmised.

Ma arvan, et kõik raamatukoguhoidjad on kriitilise mõtlemisega inimesed. See on meie nii-öelda professionaalne kretinism – suhtuda kriitiliselt meedias ja internetis pakutavasse teabesse. Vanasti oli see normaalne – raamatukogu oli ainuke koht, kus oli võimalik saada vastuseid küsimustele, ükskõik kas faktograafilistele, geograafilistele või teistele erinevatele küsimustele. Kui inimene tahab praegu midagi teada saada, pöördub ta kõigepealt Google’i poole. Kuid teame, et see ei ole alati usaldusväärne, ei ole alati relevantne. Inimene on enamasti kindel, et kui ta pöördub juba raamatukogu poole, siis ta võib usaldada informatsiooni, mis talle antakse. Just sellepärast oleme raamatukoguhoidjatena üsna kriitilised informatsiooni suhtes.

Loomulikul on meil kõigil erinevad oskused ja tehnikad, kuidas informatsiooni usaldusväärsust ja relevantsust hinnata. See muidugi puudutab eelkõige teadus-, eriala- ja õppeinformatsiooni. Mulle tundus, et huvitav oleks tegeleda natuke laiemas mastaabis just ka meediainformatsiooniga, sest iga päev puutume näiteks sotsiaalmeedias kokku info ja uudistega, mille kohta tahaks kohe teha fact-check’i. 

Võib olla oli katalüsaatoriks Vene-Ukraina sõda, sest alguses tuli nii palju erinevaid uudiseid. Ma nägin Facebookis, et ka tuttavad jagavad neid ja ei mõista, et see on näiteks selgelt vale pilt. Kui teha elementaarne Google search kontroll, siis näeb, et see pilt on hoopis tehtud Serbias juba aastaid tagasi. Desinformatsioon liikus sotsiaalvõrkudes palju ka koroona pandeemia ajal. Ma panin tähele, et eriti palju on valeinfot sisaldavate postituste jagate hulgas noori inimesi ning tekkiski mõte, et gümnasiste tuleb kuidagi rohkem harida.

Sa oled rohkem keskendunud infosõjale ja propagandateemadele. Miks just need teemad?

Kuna minu emakeel on vene keel, mõistan hästi mitte ainult tekstis öeldut, vaid ka seda, mis nende sõnade taga peitub. Mul on lihtsam luua konteksti, suudan lugeda ridade vahelt ja mõistan, kuidas tekst on üles ehitatud. Paljude propagandatekstide analüüsiks on vaja just neid oskuseid. Näiteks näitasin gümnasistidele ühte teksti, kus me punasega hakkasime märgistama sõnu, mis tegelikult mõjutavad inimesi ja ei räägi midagi konkreetset, vaid ainult mõjutavad psühholoogiliselt.

On sul ka näiteid sellistest sõnast, mis sealt esile tulid?

See oli Vene patriarh Kirilli üks kõne, kus oli selline lause: “Kirik mõistab, et kui keegi jääb oma kutsumusele truuks ja läheb täitma seda, mida tema kohus käsib, ning kui see inimene sureb, siis kahtlemata ohverdab ta end teiste heaks.”

Selles lauses pole tegelikult mitte ühtegi konkreetset sõna. Me võime hakata küsima: mis on mõeldud kiriku all, kes see “keegi” on, millisele kutsumusele on ta truu, mida ta läheb täitma, mida konkreetselt käsib tema kohus, kelle “teiste” heaks ta end ohverdab ja miks see on kahtlemata. Nii töötabki Vene propaganda – inimesed asendavad ebamääraseid sõnu oma konkreetsete tähendustega ning seetõttu hakkavad nad uskuma kõnelejat kui iseennast ja täitma kõnes sisalduvaid käske, isegi neid märkamata. Ja see on päris ohtlik.

Oled juba paaril korral maininud, et sa tegeled gümnasistide meediapädevuste arendamisega. Räägi sellest lähemalt.

Mul on olnud viimase kahe aasta jooksul üsna hea koostöö kahe Tartu gümnaasiumiga. Üks nendest on Tartu Hugo Treffneri Gümnaasium. Selle kooli juhtkond pöördus kaks aastat tagasi meie raamatukogu poole ja küsis, kas raamatukoguhoidjate spetsialistid saaksid tulla gümnasistide uurimistööde juhendajateks ja neile head teemat pakkuda. Mitu minu kolleegi ja ka mina pakkusin, et tuleme. Mul ei olnud alguses konkreetset teemat, aga pakkusin välja, et võiks juhendada tööd, mis on seotud infosõja ja propagandaga ning kus analüüsime meediauudiseid. Kaks neiut ütles, et see teema köidab neid väga. Nad tulid minu juurde ja arutasime, mis siis kõige rohkem huvitab. Selgus, et Annika Moppel tahtis uurida, kuidas propaganda töötab, ning Maria-Helena Lõhmus tahtis uurida trollide fenomeni.

Väga hea koostöö oli mul ka Annelinna gümnaasiumiga, kus on väga tore õppealajuhataja Julia Trubatšova. Ta käib sageli oma õpilastega meie raamatukogu üritustel ja peamiselt tegelen nendega mina, mistõttu tunnevad need lapsed mind ka juba. Tegin näiteks seminari sellest, kuidas tuvastada propagandat ning kuidas trollidega tegelikult toime tulla. Niimoodi ma noortega viimased paar aastat olengi tegelenud.

Nendel kahel konkreetsel juhendatud tööl läks ju väga hästi. Kas sa oskasid seda juba enne ette ennustada?

See oli pikk protsess, kaks aastat ikkagi. Alguses ma ei mõelnud üldse sellele konkursile. Esimesel aastal lihtsalt tegelesime selle teemaga, see oli huvitav meile kõigile. Mul oli ka kaasjuhendaja kooli poolt – õpetaja Monika Piirimäe. Kui gümnasistid hakkasid juba päriselt kirjutama ja nägin esimesi kirjutus, siis tekkis mõte, et sellest võib tõesti midagi sündida. Mõlemad tüdrukud olid väga tublid. 

Idee tööd konkursile saata tuli tegelikult koolilt, aga toetasin seda igati. Mul oli tunne, et need on üsna tugevat tööd ja võiksid pääseda finaali. Kui saime teada, et nad on pääsenud finaali, lihvime neid veel kõvasti veel. Lõpuüritusel tundus mulle, et kas või üks nendest töödest peab saama esikolmikusse. Esimesele kohale ausalt öeldes ei mõelnud nii kindlalt. Tulemuste teada andmisel alustati kolmandast kohast – no ei tulnud meile. Teine koht – ka ei tulnud meile. Ma ütlesin, et no ikkagi olid head tööd meil. Ja kui teatati, et esikoht, siis oli nii suur rõõm!

Ma näen, kui palju rõõmus sulle toob kellegi teise tehtud töö edulugu, kui sina oled saanud teda aidata. Kui sa ise said auhinna BECID-i poolt, siis milline oli su esimene reaktsioon, kui sa sellest kuulsid?

Alguses ma ei uskunud oma kõrvu, muidugi oli suur rõõm. Seejärel kohe tunne, et ma ei ole ju üksinda seda kõike teinud. Tundus, et miks just mina – me tegime ju seda kõik koos. Mõtlesin, et pean kindlasti mainima ja tänama kõiki, kellega koos nende teemage oleme tegelenud. Kui juba natuke aega oli mööda läinud, siis mõtlesin, et see on tegelikult ka vastutus. Võib-olla on inimestel minu suhtes kõrgemad ootused, ma ei tohi neid alt vedada. Ma olin varem mõelnud, et võtan võib-olla puhkepausi – see juhendamine oli üsna intensiivne töö, eriti viimases faasis, kus nädalavahetusel, õhtuti ja ka öösel oli vaja teha. Samas nüüd ma arvan, et kui keegi pöördub minu poole, et näiteks minuga uurimistööd teha, siis ega mina küll kellelegi ära ei ütle.

Kas sul on muidu praegu mingi meediapädevuste arendamisega seotud tegevus käsil ka?

Meie raamatukogu avaldas sõja alguses nimekirja allikatest, kus saab usaldusväärset informatsiooni sõja kohta. See vajab natuke kohendamist-uuendamist. Seal on näiteks nimetatud tähtsate inimeste blogid, aga kui neil on juba teised tähtsad ametid, siis ei ole need enam niivõrd relevantsed, kuigi usaldusväärsed on ikka. Mul on hetkel hoopis teine projekti käsil – maikuus tehti meie raamatukogus suur ja mahukas teenuse kvaliteedi uuring. Just lõpetan seda raportit. Kõik see meediapädevusega seotud ei kuulu minu otseste ülesannete hulka. Selle jaoks on vaja aega töönädala jooksul, nädalavahetusel või kodus õhtul. Meediapädevuste konverentsil rääkis Rahvusraamatukogu juba ühest projektist minuga ja täitsa võimalik, et ma teen nendega koostööd.

See on ju väga tore – näitab, et selline tunnustus avab uksi. Mida sa ise pead oma senise töö – nii raamatukogus kui meediapädevuste valdkonnas – kõige suuremaks saavutuseks?

Ma juhin Tartu Ülikooli raamatukogu teenindust ja meil on tõeliselt suurepärane lugejateendinduse tiim. Kõik need, kes meie lugejatega suhtlevad on pädevad, rõõmsameelsed, positiivsed, külalislahked. Paljud lugejad räägivad, et tunnevad ennast raamatukogus alati oodatuna ja nagu kodus. Loodan, et selles on ka minu suur panus teenindusjuhina. Ma arvan, et just see – tore lugejateenindajate tiim ja hea meeskonna vaimu hoidmine – ongi suurim saavutus. Teaduses on aga kõige suuremaks saavutuseks doktoritöö kaitsmine.

Kui pikalt sa siin töötanud oled?

Aastast 1991 ehk juba 33 aastat.

Ära pole tüüdanud?

Ei-ei! Võib-olla keegi ei usu mind, aga raamatukogus ja lugejateendinduses ei ole kunagi igav. Iga päev on huvitavad olukorrad, huvitavad lugejad, huvitavad küsimused. Alati lähen tööle rõõmuga. Aga samuti lähen ka koju rõõmuga, seal on lapselapsed ja mul on tore hobi – ma laulan ja annan kontserte. Meil on soolo- ja kitarriduo. Meid kutsuvad esinema näiteks paljud raamatukogud. Alles viimasel kuul käisime Sillamäel ja Narvas, novembri lõpus lähme Tallinna. Nii et tegelikult peaaegu kogu Eestis anname kontserte.

Kui nüüd tulla tagasi meediapädevuste juurde, mis on sinu senine suurim saavutus selles valdkonnas?

Kui formaalselt öelda – loomulikult on BECID-i antud tiitel formaalselt suurim saavutus. Aga suurim rõõm ikkagi oli see, kui Annika töö tuli esimesele kohale. Ma rõõmustasin nii, nagu see oleks täitsa minu töö olnud. See on tore tunne, kui sa rõõmustad mitte ainult enda saavutuste, vaid nooremate kolleegide või õpilaste saavutuste üle, keda sa aitasid sellel teel. See on eriline tunne.

Olga Einasto juhendatud uurimistööd
Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilase Annika Moppeli uurimistöö „Venemaa propagandavõtted infosõjas: Krimmi silla plahvatuse ja Rossiiskaja Gazeta näitel“ saavutas 2024. a Eesti õpilaste teadustööde riiklikul konkursil 1. koha ning Eesti Kaitseministeeriumi eripreemia. Samuti oli töö valitud esindama Eestit Euroopa Liidu noorte teadlaste EUCYS konkursil, kus sai samuti tunnustuse, pälvides Transform4Europe Alliance eripreemia. Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilase Hanna Maria Lõhmuse uurimisöö „Internetitrollide fenomen Vene-Ukraina infosõjas Eesti sõjablogide Facebooki kommentaariumi näitel“ pälvis selle aasta kooliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil Vabamu eriauhinna.

Olga Einasto juhendatud uurimistööd

• Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilase Annika Moppeli uurimistöö „Venemaa propagandavõtted infosõjas: Krimmi silla plahvatuse ja Rossiiskaja Gazeta näitel“ saavutas 2024. a Eesti õpilaste teadustööde riiklikul konkursil 1. koha ning Eesti Kaitseministeeriumi eripreemia. Samuti oli töö valitud esindama Eestit Euroopa Liidu noorte teadlaste EUCYS konkursil, kus sai samuti tunnustuse, pälvides Transform4Europe Alliance eripreemia.
• Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilase HannaMaria Lõhmuse uurimisöö „Internetitrollide fenomen Vene-Ukraina infosõjas Eesti sõjablogide Facebooki kommentaariumi näitel“ pälvis selle aasta kooliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil Vabamu eriauhinna.