UURING | Raamatukogud on kujunenud Eesti digilõhe ületamise päästerõngaks

becid

26.05.2026

Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja Baltic Engagement Centre for Combating Information Disordersi (BECID) koostöös valminud värske uuring näitab, et Eesti raamatukogud on kujunenud palju enamaks kui pelgalt raamatute laenutamise kohad. Üha enam täidavad need kogukonnakeskuste rolli, aidates inimestel toime tulla kiiresti muutuvas digikeskkonnas, mida kujundavad e-riigi teenused, väärinfo, tehisintellekt ning üha keerukamaks muutuv infokeskkond.

Uuring tõi esile mitu olulist väljakutset tänapäevases infokeskkonnas. Vanemaealised vajavad üha enam igapäevast tuge digiteenuste kasutamisel, samal ajal kui paljud 30–50-aastased kipuvad oma info- ja digipädevust üle hindama. Noorte seas täheldasid teadlased infootsinguoskuste nõrgenemist, allikakriitilisuse vähenemist ning kasvavat kalduvust usaldada liiga kergekäeliselt tehisintellekti loodud vastuseid. Väiksemates kogukondades süvendab neid probleeme sageli nii inim- kui ka rahaliste ressursside nappus.

Raamatukogud on nendele väljakutsetele vastanud loovate lahendustega. Üha enam rakendatakse põlvkondadevahelisi digimentorluse programme, kus noored aitavad vanemaealistel digikeskkonnas paremini toime tulla. Samuti korraldavad raamatukogud mängulisi töötubasid, mis keskenduvad infootsingule ja kriitilisele mõtlemisele, ning kasutavad tehisintellekti õppe- ja teavitusmaterjalide loomiseks ning kogukonnaga tõhusamaks suhtlemiseks. Oluliseks on muutunud ka koostöö koolide, noortekeskuste, päevakeskuste ja IT-tudengitega.

Uuring tõi esile ka ühe olulise tähelepaneku: inimesi ei köida sageli pealkiri „meediapädevuse koolitus“, kuid nad osalevad hea meelega töötubades, mis käsitlevad optilisi illusioone, meeme, propagandapilte või müütide kummutamist. Teisisõnu soovivad inimesed oma teadmisi ja oskusi arendada, kuid nad haaravad kergemini kaasa siis, kui õppevorm on praktiline, loov ja igapäevaeluga seostatav.

Uuringu tulemused kinnitavad, et ühiskonna infokeskkonna vastupanuvõime ei kujune üksnes klassiruumides ega riiklike strateegiate kaudu. See kasvab kohalikes kogukondades, raamatukogudes ja inimestevahelistes suhetes – paikades, kus inimesed iga päev kohtuvad, õpivad ja üksteist toetavad.