Vägivaldsest suhtest lahkumise hind: emad kaotavad lapsed ja kodu, kodulaen ning autoliising jäävad

Vägivaldsest suhtest välja saamiseks ning oma laste ja enda vaimse tervise säästmiseks lahkus Eva kodust. Ta jäi ilma oma lastest, kodust, koertest ja ühistest sõpradest. „Kui mitu korda olen ma Tallinna-Pärnu maanteel sõites mõelnud keerata auto vastutuleva reka ette. Juriidilisel vägivallal on ajaline mõõde. Minu loos kindlasti.“Lähisuhtevägivald on ajas muutunud nii sisult kui ka vormilt. Klassikalise füüsilise vägivalla kõrval on jõuliselt kanda kinnitanud vaimne ja materiaalne vägivald. Oma kodust lahkuma pidanud naised on manipulatsioonide tagajärjel jäänud ilma lastest ja olnud ka sunnitud maksma laenumakseid kodu eest, kus nad enam ei ela.Nagu Eva (nimed ja ka osa üksikasju, näiteks laste arv, on loos muudetud) kogevad paljud sellises olukorras olevad naised juriidilist vägivalda, sest nad ei saa kohtust abi.Pärnu naiste tugikeskuse juhi Margo Orupõllu sõnul on sel pragmaatiline põhjus: Eestis on enamasti võimalik tõendada füüsilist vägivalda ja selgete vägivalla tunnustega seksuaalvägivalda ning menetleda neid juhtumeid õigussüsteemis lõpuni. Vaimse vägivallaga on asi tunduvalt keerulisem. Ometi, nagu Orupõld ütleb, on domineerivam praegu vaimne vägivald, mida õigussüsteemis on peaaegu võimatu tõendada ja menetlusega kohtuni jõuda.Keeruline tõendadaPärnu naiste tugikeskuse viimase kahe aasta kogemus näitab, et naiste tugikeskuse kaudu ei ole naised füüsilise või seksuaalse vägivalla korral politsei poole pöördunud. Ei saa öelda, et füüsilist vägivalda ei ole, kuid vägivalla tagajärgi on keeruline tõendada, kui ohvrit ei ole poolsurnuks pekstud ja/või vägistatud.Ei saa öelda, et füüsilist vägivalda ei ole, kuid vägivalla tagajärgi on keeruline tõendada, kui ohvrit ei ole poolsurnuks pekstud ja/või vägistatud. „Lähisuhtevägivald toimub tavaliselt kahe inimese vahel, kõrvaltvaatajaid pole. Kohtus on sageli kostnud lause, et keegi ju ei näinud pealt ja seega on hagi alusetu. Kontrollivat vägivalda, mis võib olla nii vaimne kui ka materiaalne, on aga veelgi raskem tõendada. Kui ohvril ongi võimalik sellisest suhtest lahkuda, siis tsiviilkohtus küsib kohtunik varalise vaidluse puhul: „Miks te soovite vara jagada, kui ise kodust lahkusite? Selline on praegune olukord,“ nentis Orupõld.Eva on kolme lapse ema. Ta on oma alal väga hinnatud ja end üles töötanud naine. Väliselt oli tegu musterperekonnaga – Eva-vastane vaimne vägivald, manipulatsioon ja majanduslik kontroll teistele välja ei paistnud. „Oleks füüsiline vägivald olnud, siis oleks vähemalt jälg maha jäänud,“ nentis Eva nüüd muu hulgas kohtunikult kuuldud sõnadele viidates. Nimelt, nagu ta ütleb, võttis kohtunik kohe esimesel istungil hoiaku, et Eva on ema, kes jättis lapsed maha, ja koju jäänud Peeter on tubli lapsevanema kohustusi täitev isa. „See, miks ma lahkusin, polnud kohtuniku jaoks üldse oluline,“ nentis Eva.Kuid just vaimse vägivalla pärast ta kodust lahkuski. Õigupoolest pidanuks asi kõigi jaoks kergemini minema ja soliidselt lahenema. Kui Eva ja Peeter olid otsustanud läbirääkimiste tulemusel 2024. aasta jaanuaris lahku minna, jäi Eva koos lastega ühisomandis olevasse majja elama, Peeter lahkus. Ent tuli ühel hetkel tagasi. „Kokkulepped ei pidanud. Nii laste kui ka minu vaimse tervise huvides ei saanud ma sinna jääda. Jäin ilma oma lastest, kodust, koertest ja ühistest sõpradest,“ nentis Eva, kelle sõnul on isa loonud lastele pildi, et ema on halb ning tema pärast mindi lahku.Ebavõrdsed tingimused2024. aasta juunis andis Eva kohtusse ühisvara jagamise hagi, et saada abi ja pääseda oma laste juurde koju tagasi. „Olin sunnitud pöörduma kohtusse ühisvara jagamiseks, sest eksabikaasa oli nõus ühisvara jagama ainult temale sobilikel tingimustel, mis olid aga minu suhtes ebavõrdsed,“ selgitas ta. Eva soovis ühisvara õiglaselt pooleks jagamist, Peeter nõudis aga, et naine ühisvara jagamise hagist loobuks. Eva polnud sellega nõus ning seepeale esitas Peeter Eva vastu kohtusse laste hooldusõiguse ja elatisraha nõude.Kuni möödunud aasta lõpuni maksin ma üksi iga kuu laenumakseid maja eest, kus elab eksabikaasa koos lastega.„Minult maksekäsu kiirmenetluse korras nõutav esialgne elatissumma ületas isegi elatisraha arvestamise kalkulaatoris minu palga järgi arvestatavat summat. Kuni möödunud aasta lõpuni maksin ma üksi iga kuu laenumakseid maja eest, kus elab eksabikaasa koos lastega. Samuti maksin iga kuu laste huviringide eest,“ rääkis Eva. Tema kanda jäi ka pere ühise autoliisingu makse, sest Eva sõidab selle autoga, ja muid ühisvaraga seotud kohustusi. Kuni eelmise õppeaastani tasus Eva need laste kulud, mis olid seotud kooli ja huviringi väljasõitude, ekskursioonide, esinemiste ja muuga. Sellest õppeaastast tasub neid laste isa, sest Eva maksab kohtumääruse alusel elatist.Artikli ilmumise ajaks on kohtukaasus saanud selles osas lahenduse, et majalaenu Eva enam ei maksa. Kuid kohtuveskid on ja olid aeglased. Nagu öeldud, ühisvara jagamise hagi andis Eva kohtusse 2024. aasta juunis, eelistung toimus 2025. aasta jaanuaris. Kohtuniku määruse peale esitas kostja vastuhagi 2025. aasta juunis ehk aasta pärast Eva hagi sisseandmist. Kompromissi maja kohta saavutasid Eva ja Peeter kohtus möödunud aasta lõpus.Ent lastega pole normaalne suhtlus endiselt võimalik. Praegu kohtub Eva iga lapsega nädalas paar korda, kui neid trennist koju sõidutab. Selle ettepaneku tegi hooldusõiguse kaasuse kohtunik ja Eva on talle selle eest väga tänulik: eelmisel aastal polnud tal lastega sedagi kokkupuudet.Kõrge hindSeega, vägivaldsest suhtest lahkumise hind oli Eva jaoks lastest ilmajäämine ja minimaalne majanduslik toimetulek. Eva teenib küll hästi, ent pärast kõigi maksete tasumist jäi talle kätte summa, mille eest näiteks enesetäiendamine, uute rõivaste ostmine, kultuuriüritustel käimine või väljas söömine kõne alla ei tulnud. „Jah, ma oskan väga mõistlikult majandada, aga kas minu pingutuste eesmärk ongi tulla ülimalt kokkuhoidlikult toime selleks, et eksabikaasa mugavalt suures soojas majas elada saab samal ajal lapsi minu vastu manipuleerides,“ küsis Eva. Ta lisas, et eksabikaasa ei andnud nõusolekut ka muu ühisvaras oleva vara müümiseks, hoides naist sisuliselt lõksus. Kuna siiani on Eva olnud koormatud laenu- ja liisingumaksetega, pole ta saanud enesele soetada ka päris oma kodu.„Mida päev edasi, seda enam eemalduvad lapsed minust, sest on täielikult manipuleeriva ja kontrolliva inimese mõjuväljas. Ja seda raskem on neid sealt pärast tagasi tuua ning suhteid taastada,“ nentis Eva, lisades, et juriidilisel vägivallal on ajaline mõõde. „Minu loos kindlasti.“Eva meenutab eelistungit, kus ta puutus esimest korda kohtunikuga kokku. Eva sõnul väljendas kohtunik protsessi kestel kehakeelega, et teda nagu ei olekski kohtusaalis. „Kogu protsessi vältel pidin ainult mina ennast kaitsma ja tõestama. Mitte mingit arutelu- ega koostööõhkkonda kohtunik ei loonud. Oma istungil käitumisega rikkus kohtunik kohtuniku eetikakoodeksis välja toodud reegleid,“ ütles Eva, tuues näiteks kohtuniku eetikakoodeksi punkti 14. See ütleb, et kohtunik on õigusemõistmisel erapooletu ja õiglane ning püüab sellisena näida ka mõistlikule kõrvalseisjale. Selleks kohtleb kohtunik protsessiosalisi võrdselt, hoidub mittevajalikest ja asjasse mittepuutuvatest kommentaaridest või märkustest. Ta väldib ärritumist, vihastumist, hääle kõrgendamist, suhtumist väljendavat miimikat ja motoorikat või muud sellist käitumist, mis võib jätta mulje tema erapoolikusest.Eva toob ühe näitena eelistungi, kus temaga polnud juriidilist esindajat, küll aga olid saalis tugiisikud, kellest üks lahkus istungilt, sest ei suutnud välja kannatada kohtuniku hoiakut, et Eva on lapsed hüljanud ja soovib nüüd ebavõrdselt vara jagada. „Samuti kommenteeris kohtunik halvustavalt tugiisiku saalist lahkumist vaatamata sellele, et ta lahkus vaikselt ja tegemist oli avaliku istungiga. Kohtunik näitas mulle suunatud küsimuste sisu ja tooniga esimesel eelistungil väga selgesti, et on valinud poole ja poolehoid kuulub minu eksabikaasale. Istungil oli lubatud eksabikaasal ja tema esindajal väljendada emotsionaalsust, valeväiteid ja -seisukohti, kuid mulle võimalust ennast kaitsta ning neid väiteid ümber lükata kohtunik ei andnud. Vaatamata sellele, et ma seda võimalust palusin,“ selgitas Eva.Isa sissetulek polnud fookusesMargo Orupõld toob näiteks ka oma kliendi Aina, kellele kohtunik ütles, et kohtu vaates ei ole probleem, kui lapsed koliksid ema juurde üürikorterisse. Teisalt rõhutati Aina majanduslikku olukorda, sest kohtuprotsessi ajal ta koondati. Aina teenib aga Eesti keskmisest palgast rohkem, ja kuigi ta koondati ettevõtte majanduslike põhjuste tõttu, ei vähendanud see tema majanduslikku hakkamasaamist. Samal ajal polnud laste isa sissetulek kohtus fookuses ja kohut ei huvitanud, kuidas nii väikese palgaga inimene saab lubada endale ja lastele nii suuri kulutusi.Kohut ei huvitanud, kuidas väikese palgaga isa saab lubada endale ja lastele nii suuri kulutusi. Samuti vaimse vägivalla tõttu kodust lahkunud Katrinit süüdistas laste riiklik esindaja aga lastega manipuleerimises. „Vesteldes erineval ajal minu lasteaias käiva tütrega, sai ta lapselt erinevaid vastuseid. Lastega osavalt vesteldes ongi võimalik saada erinevaid vastuseid ja mina ei ole näinud protokolli, kus oleks kirjas, kuidas olid eakohased küsimused esitatud ja millised olid vastused. Laps olevat väljendanud küll tugevat igatsust ema järele, kuid see ei takistanud laste esindajal kinnitada, et lapsel on isa juures parem elada. Esindaja leidis oma arvamuses, et kui laps elaks minu juures, saab ta isaga suhelda piiratult. Ma ei ole kordagi teinud takistusi lapsele isaga suhelda, kui ta vaid soovib. Arusaamatuks jääb mulle aga see, miks on emaga piiratult suhtumine loomulik, kui laps elab isa juures,“ nentis Katrin.Margo Orupõld ütles nende lugude peale, et taasohvristamist tuleb ametkondades tihti ette. „Kahjuks ka kohtus, mille suhtes on inimesel õigustatud ootus õiglusele ja mõistvale käitumisele. Eriti just nõrgemas positsioonis oleva inimese puhul,“ nentis Orupõld. Ta märkis, et perekondlikus süsteemis võimu mõttes kõrgemal positsioonil olevale inimesele on kohtusaal nagu uus lava, kus ta pearolli mängleva kergusega endale rabab. Ta räägib jõuliselt ja vabalt mitteteemakohast juttu, tulvab kohtu üle enda arvamuse ja hinnangutega, mis ei tugine faktidel. Selle kõige kuulamine ja leppimine olukorraga, et sul pole võimalik lausvale ümber lükata, on nõrgemale poolele – siinsel juhul nii Evale, Ainale kui ka Katrinile – traumeeriv ja halvav.Esimene istung on erilise tähtsusegaOrupõllu sõnul on esimene kohtuistung naisele aga tihti erilise tähtsusega. „Istungilt saadud trauma tagajärjel on paljud naised loobunud õiguslikust varalisest nõudest või on lastega seotud protsessides kõigega nõus,“ nentis ta.See, tõdes Orupõld, võib aga naisele tähendada mitut valusat otsust. „Hooldusõigus läheb väga kergelt teisele poolele, kuigi lapsed on enamiku ajast ema juures ning tema tegeleb laste tervise- ja haridusküsimustega. Elatisraha nõutakse emalt välja maksimummääras, kuigi ta jätkuvalt maksab laste huvihariduse ja riiete eest. Suhtluskord lastega määratakse isa nõuete järgi, kui lapsed soovivad olla ja elada koos emaga,“ tõi Orupõld esile peamise, mida ta on oma praktikas näinud.Aina lahkus vägivaldsest suhtest, et alustada uut elu teises linnas. Lapsed jäid esialgu majja koos isaga, kes takistas nende kaasa võtmist. Paari kuuga sai Aina oma elu uues linnas paika, leidis töökoha ja elamise. Lastega suhtles Aina sel perioodil tihedalt, kuid tema juurde elama minemise asemel valisid lapsed maja ja mugavused. Aina leppis sellega ja suhtles lastega edasi nii tihedalt, kui vähegi võimalik. Maksis nende huvihariduse eest, ostis ravimeid ja riideid, veetis nendega aega. Millalgi potsatasid Aina postkasti laste isalt aga elatisraha nõue, hooldusõiguse lõpetamise ja suhtluskorra määramise soov. „Sain aru, et kui maksaksin lastele elatist, oleksid tegelikult minu kulutused lastele väiksemad. Kui meil oleks suhtluskord, siis ma ei sõidaks teise linna nii palju ning võidaksin ajas ja rahas. Ma ei tea, miks oli vaja toimivat elukorraldust kohtuprotsessidega muutma hakata. Sellest võitsid ainult mehe advokaat ja mehe ego – ta näitas ja kindlustas juriidilise kurnamisega oma võimu,“ nentis Aina.Kaie oli muutunud pikaajalises vägivaldses suhtes teenijaks, n-ö jalamatiks ja nähtamatuks. Teda märgati üksnes siis, kui midagi oli vaja teha, tuua või parandada. Kaie ainus võimalus ellu jääda oli sellest suhtest lahkuda. Tema teismelised lapsed jäid isa juurde majja, kus neil oli oma tuba, sõbrad lähedal ja võimalik ATV-ga sõita. Kohtus mõisteti lastele välja elatis, mida Kaie ka korralikult maksis. „Ühel hetkel hakkasid lapsed minu juures käima ja jäidki minu juurde elama. Kulud kandsin muidugi mina ja jätkuvalt maksin laste isa kontole elatist. Uus elatisvaidlus minu kasuks kestis aastaid. Sellele lisandus teismeliste laste suhtluskorra vaidlus, mis traumeeris eelkõige lapsi. Juriidilise kurnamise ja vaimse vägivalla jätkumise eest pärast suhte lõpetamist ei ole kaitstud keegi,“ nentis Kaie.Isa jäi võlguKatrin ütles, et tema kaks last jäidki elama Tallinna isa juurde eramajja, seal on nende sõbrad ja koolikaaslased. „Mul on iga päev tihe side oma lastega ja teen kõik selleks, et nad tuleksid minu juurde elama. Laste kulutused oleme jaganud seni pooleks, kuigi aina enam ei pea isa vajalikuks kasvavate laste riiete uuendamist. Nüüd selgus, et isa on juba kuude kaupa võlgu laste huvihariduse eest – selle eest tasumine oli alguses tema kohustus. Muidugi maksan ka need võlad, sest muidu mu lapsed ei saaks trennis käia. Isa ainult praalib ja lubab, samal ajal kui mina maksan, sest need on minu lapsed, kes vajavad samasuguseid arenguvõimalusi nagu teised,“ ütles Katrin.Kohe oled sa lastekaitse, kohtu ja „aktiivsete“ kodanike märklaud. Nad ei jäta salvamata, et üks korralik ema ei jäta oma lapsi maha.Viimasel kolmel aastal on Pärnu naiste tugikeskuse enam kui kümme klienti olnud sunnitud lahkuma oma kodust, sest elu vägivaldse inimesega muutus väljakannatamatuks. Orupõllu sõnul on selline julge samm lahkuda oma kodust ja jätta lapsed sinna isa juurde tihti saatuslik. Kohe oled sa lastekaitse, kohtu ja „aktiivsete“ kodanike märklaud. Nad ei jäta salvamata, et üks korralik ema ei jäta oma lapsi maha.„Aga üks korralik ema teeb kindlasti kõik selleks, et lapsed ei pea nägema, kuidas nende isa nende ema alandab, sõimab ja peksab. Keegi ei küsi, kuidas saab ema hakkama sellega, et tagada endale turvalisus ja jääda ellu. Keegi ei küsi, mitu ämbritäit pisaraid on emad nutnud autos, sõites ühest linnast teise, otsides lastega kohtumiseks võimalusi. Keegi ei küsi, kui kaua on emad kägaras maas olles hingevalust nutnud ja jäänud ikkagi endale kindlaks mitte naasta vägivaldsesse suhtesse. Keegi ei küsi, mis plaaniga ema lahkub,“ nentis Orupõld. Ta tõi esile ühel kohtuistungil toimunu. Seal lausus kohtunik naisele silma sisse vaadates: „Minu jaoks on kaalukas argument, et teie [seda rõhutades] läksite ära ja teine vanem jäi vanemlikke kohustusi täitma.“Eva ütles, et esimesel aastal pärast kodust lahkumist ja lastest ilma jäämist koges ta hinges korduvalt nii suurt valu, et tal oli sõna otseses mõttes füüsiliselt raske hingata. Selliseid hetki on Eval siiani.Kurnavad kohtuprotsessidSuhtest lahkumine – kas lastega või üksi – võib naisele tähendada aastatepikkusi kurnavaid kohtuprotsesse. „Meie ühel kliendil oli kaheksa aastat kohtus pidevalt kaks kohtuprotsessi. Alates laste röövist, inimõiguste piiramisest ja lastega seotud tsiviilvaidlustest, mis venisid aastaid kuni riigikohtuni välja. Enamikul pole selliseks juriidiliseks kurnamiseks vaimset jõudu ega materiaalseid võimalusi,“ ütles Orupõld.On tavapärane, et emad loobuvad enda vajadustest, samal ajal kui teine pool naudib pidu katku ajal.Ta nentis, et seegi on tavapärane, et emad loobuvad enda vajadustest, samal ajal kui teine pool naudib pidu katku ajal. „Väga tihti tuleb neile naistele tuletada meelde, kui oluline on kvaliteetne toit tervisele. Vahel olengi läinud koos emaga sööma, sest teraapiast ja nõustamisest ei ole kasu, kui aju on näljas ja kehas puuduvad ressursid,“ rääkis Orupõld.Tema sõnul on keskmisest suurema sissetulekuga naistelt väga mugav nõuda suuremat elatisraha, mis aitab teisel poolel ka enda kulusid katta. „Lapsi mõjutataksegi seetõttu elama ühiselt soetatud elamispinnal ühe vanema juures, et saavutada eeliseid ja hüvesid kõrgepalgaliste emade arvelt. Kui elatisraha nõue esitatakse laste isale, siis tihti on isa madalapalgaline või üldse ilma sissetulekuta. Ümbrikupalgad ja juhuslikud tööotsad ei ole enamasti takistuseks, et määrata lapsed isa juurde elama,“ võttis Orupõld kokku kümnete naiste kohtusaalist saadud kogemused.Samal ajal peavad need naised ennast, oma emotsioone ja käitumist täielikult kontrolli all hoidma, jälgima ja alla suruma. „Ja nii, käed rippus, ma lihtsalt istungi, ja vaatan toimuvat õudusega. Mu süda on kildudeks. Ma näen, ma tunnen, mis minu ja minu lastega tehakse, aga ma ei saa hetkel mitte midagi rohkem teha kui kannatlikult oodata. Kui mitu korda olen ma Tallinna-Pärnu maanteel sõites mõelnud keerata auto vastutuleva reka ette,“ võttis Eva kokku enda tunded.Ta tunnistas, et enne naiste tugikeskusesse jõudmist – selleks ajaks oli ta neli kuud pärast vägivaldsest suhtest lahkumist püüdnud üksi olukorda lahendada – oli tal tunne, et kukub suurel kiirusel kõrgelt kaljuservalt alla. „Pärast tugikeskusesse jõudmist tundsin, et kellegi käed püüdsid mu vabalangemisel justkui kinni ja lahti enam ei lasknud. Tugikeskuses tundsin esimest korda, et keegi päriselt saab aru, millest ma räägin, ei süüdista ja usub mind ilma, et peaksin ennast pooleks õigustama ja tõendeid tooma.“Margo Orupõld märkis, et kui parasjagu käib mitu eri kohtuprotsessi, kus rünnatakse inimese väärikust ja väärtusi, tõekspidamisi, kokkuleppeid ja lubadusi, on tegu igaühele keerulise ajaga. „Siin on väga oluline olla pidevalt abivajajaga kaasas, et tõlkida ja tõlgendada tekkinud olukordi, jagada asjakohast infot, mentaalselt toetada. Tugikeskuse töötajad ei tee kliendi eest ühtegi otsust. Meie toetame inimest otsustusprotsessis ja aktsepteerime kõiki kliendi otsuseid. Koos kliendiga otsime lahendusi, mis aitavad säästa klienti ja tema lähedasi. See töö on nähtamatu, kuid suure väärtusega,“ ütles ta.Lähisuhtevägivalla liigid Füüsiline vägivald on lükkamine, müksamine, löömine, peksmine, nügimine, kägistamine, lämmatamine, juustest sikutamine, raputamine, küünistamine, näpistamine, asjadega viskamine, tulirelva kasutamine inimese vastu, füüsilise vägivallaga ähvardamine, endale kuuletuma sundimine, tapmine, isoleerimine, kinnisidumine, sülitamine, sööma sundimine, alkoholi tarbima sundimine.Vaimne vägivald on alandamine, kriitika, negatiivse alatooniga hüüdnimed, mõnitamine, kaaslase sotsiaalse suhtluse piiramine, suur armukadedus, isoleerimine, kaaslase asjade lõhkumine, lemmikloomade vigastamine, enesetapuga ähvardamine, hirmutamine, heaolu vähendamine, solvangute naljana esitamine, sündmuste eri versioonide esitamine, kontrolliv käitumine, laste ja vanemate kahjustamise kaudu ähvardamine.Materiaalne vägivald on iseseisvalt raha kasutamise keelamine, raha kulutamise üle otsustamisest eemal hoidmine, kaaslase raha laenamine võõrastele, raha äravõtmine, kaaslase nimele laenu võtmine, majanduslik ähvardamine, tööl käimise keelamine, madalamale ametikohale sundimine, kaaslasele töökoha valimine, kaaslase kulutuste üle otsustamine, järjepidev eri hagide kohtusse esitamine, kohtuprotsesside venitamistaktika.Taasohvristamine (teisene ohvristamine) on olukord, kus õigusvastase teo (seksuaal- või lähisuhtevägivalla) ohvrit traumeeritakse uuesti selle kaudu, kuidas institutsioonide esindajad või üksikisikud ohvriga käituvad.Lastega seotud asjad on kohtute jaoks prioriteetsed Samal ajal on oluline selgitada, millises rollis ja milliste piirangutega kohus selliseid vaidlusi lahendab, et mõista, miks kohtumenetlus ei pruugi alati vastata vägivalda kannatanud inimese ootustele.Kohus lahendab kahe inimese vahelist õiguslikku vaidlust ning selleks on seadusandja näinud ette menetlusreeglid, millest kohtul tuleb õige ja õiglase menetluse läbiviimiseks kinni pidada. Lastega seotud menetlustes on vägivalla väide oluline, kuid see ei vabasta kehtivate menetlusreeglite järgi selle väite tõendamise kohustusest. Nõue esitada tõendeid ei tähenda, et kohus kahtleks kannatanu kogemuses. See tähendab, et kohus peab oma otsuse tegema selle põhjal, mida on võimalik menetluses kontrollida. Vägivallale viitavaid väiteid on vaja lastega seotud menetlustes hoolikalt kontrollida, sest ekslikud otsused võivad last kahjustada mõlemal juhul.Lastega seotud menetlustes on kohtu roll lahendada asi lapse huvidest lähtuvalt, st leida lapsele parim võimalik lahendus selles äärmiselt keerulises olukorras. Sellest lähtuvalt on kohtu roll ka vanemaid lepitada (välja arvatud vägivalla korral). Kui pooled ei soovi koostööd teha, pole kohtul võimalik ka kohtuotsusega vanematevahelist konflikti lõplikult lahendada. Lastega seotud küsimusi on vaja lahendada ka pärast kohtumenetlust ja jätkuva konflikti korral ei pruugi neid lahendada juriidiline dokument.On mõistetav, et kohtumenetlus võib tunduda inimesele (taas)traumeeriv või taasohvristav. Samas on kohtu ülesanne tagada õiglane menetlus kõigile pooltele ja paratamatult tähendab see ka ebamugavate küsimuste esitamist. Artiklis toodud kogemused kinnitavad, et kohtunike spetsialiseerumine perekonnaõiguse valdkonnale on endiselt vajalik ja spetsiifiliste koolituste läbimine oluline. Samuti on vaja pöörata tähelepanu sellele, kuidas menetluslikku suhtlust kujundada olukordades, kus menetlusosaline on kogenud traumat. Kehtivaid menetlusreegleid silmas pidades tuleb aga arvestada, et täielikult n-ö valuvaba menetlust ei ole võimalik tagada. Seejuures ongi oluline, et kohtumenetlusega samal ajal oleksid kättesaadavad kõikvõimalikud toetavad teenused, näiteks artiklis viidatud tugikeskuse tänuväärne teenus.Mis puudutab kohtumenetluse kestust, siis eelmisel aastal otsustas kohtunike täiskogu, et lastega seotud asjad on kohtute jaoks prioriteetsed. Selline otsus oli vajalik, kuna üle Eesti on täitmata nii mõnigi kohtuniku koht. Paratamatult suureneb seetõttu praeguste kohtunike töökoormus ja menetlused võtavadki kauem aega. Ühisvara jagamine pole lastega seotud kohtumenetlus ja seda lahendatakse üldises järjekorras. Kui ühisvarasse kuulub perekonna eluase, siis on võimalik kuni ühisvara jagamiseni taotleda, et kohus määraks kindlaks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused pere eluaseme puhul (perekonnaseaduse § 68). See aitab vähendada võimalikku ebaõiglustunnet, mis tuleneb sellest, et üks pooltest kasutab eluaset ja teine tasub sellega seotud laenumakset.Viimaseks, igal inimesel on põhiseaduslik õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. On arusaadav, et paralleelsed kohtumenetlused mõjuvad inimesele koormavalt ja süvendavad tunnet, et vaidlus ei lõppe. Kohtu sekkumine on võimalik juhul, kui ilmneb menetlusõiguse selge kuritarvitamine, kuid kohus ei saa kohtusse pöördumise õigust ennetavalt piirata üksnes hagide või avalduste arvu tõttu – sellist võimalust pole seadusandja ette näinud.