VENE MÕJU | Infosõja tööriistad ehk Viis peamist Eestis levivat Kremli müüti

Näitame Venemaa narratiive, mis õõnestavad lääne ühtset Ukraina toetamist. Lükkame ümber viis põhilist Venemaa loodud müüti, mis levivad praegu Eesti inforuumis kõige edukamalt.Jaanuaris avaldas Poola valitsuskomisjon raporti, mille kohaselt suunab Venemaa infosõja pidamiseks igal aastal kaks kuni neli miljardit dollarit. Eriti kiiresti kasvas mõjutustegevuse eelarve pärast seda, kui Ukrainas algas täiemahuline agressioon.Eestis on kombeks pidada Kremli narratiividele tähelepanu juhtimist kohalikku poliitilisse debatti sekkumiseks. Tegelikkuses on nende müütide levitamine osa Vene üldisest infosõjast kogu läänemaailma vastu ehk samad väited korduvad riigist riiki.Eesmärgid Domineerida inforuumi ja avalikku debatti, manipuleerides otsustusprotsesside ja teabeedastusega. Poliitilisi otsustajaid nõrgestada, mõjutades otsustusprotsesse NATO-s ja Euroopa Liidus ning nügides ühiskonna meelsust ja taju nende organisatsioonide suhtes. Lõhestada ühiskonda, õhutades vastuolusid ning tekitades ja süvendades usaldamatust riigi institutsioonide vastu. Suunata ühiskondade meelsust ja taju endale sobivas suunas. Destabiliseerida Euroopa energiapoliitikat, et majanduslik kontrolli- ja mõjutusvahend ning Venemaast sõltumine säiliks. Lihtsamalt öeldes on eesmärk lõhestada lääne ühiskondi ja tekitada valitsuste vastu usaldamatust. Järjest enam kasutatakse selleks kultuurisõda ja ühiskondades juba olevaid lõhesid, mida sh varjatult omalt poolt võimendatakse. Ideaalis on tagajärjeks infomüra, hirm ja segadus, milles on raske eristada tõde valedest. Inimesed hakkavad täitma Kremli propaganda eesmärke, ilma et ise sellest aru saaksid.Viimastel aastatel on kõik need tegevusliinid rakendatud Ukraina sõja võitmise teenistusse, nii et eesmärk on Ukraina toetamist raskemaks või võimatuks muuta. Kremli põhiväited NATO ja Euroopa Liidu vastased seisukohad. NATO-t ja Euroopa Liitu kujutatakse kui oma liikmesriike kontrollivaid kolonialistlikke organisatsioone. NATO-t esitletakse kui USA tööriista ning agressiivset, oma mõju ja tegutsemisala pidevalt laiendavat liitu, mitte kaitseorganisatsiooni. Euroopa Liitu kujutatakse kui Saksamaa tööriista, mis surub liikmesriikidele peale kahjulikku poliitikat.Läänevastasus. Lääs olevat elujõuetu ning eriti kultuuriliselt ja moraalselt allakäiv, seda kujutatakse korrumpeerunu ja enesehävituslikuna. Euroopa eliidile heidetakse ette, nagu suruksid need jõuga ühiskondadele peale radikaalseid ideoloogiaid, hävitades rahvuslikke identiteete ja traditsioone. Venemaa õigustamine ja Ukraina-vastasus. Venemaad esitletakse õilsa kultuurina, mis püüab end lääne agressiivse pealetungi eest kaitsta. Venemaad esitletakse tugeva ja võitmatuna ning ajalooliste sõjavõitude ja tuumaarsenali tõttu suurvõimuna. Ukraina seevastu on „läbikukkunud riik“, pole tegelik riik ega rahvus. Ukraina sõda olevat lääne algatatud ja juhitud, nn varisõda (proxy war).Kõikvõimalikud vandenõud. COVID-19 (et see oli pettus või lääne biorelv), 5G võrkude või lennukite nn keemiasabadega seotud (et need on ühiskonna kontrollimise vahendid) on absurdsemad näited. Ent siia kategooriasse kuuluvad ka väited globaalse eliidi vandenõust ja kontrollist tervete rahvaste üle ning väide, et „globalistid“ üritavad oma rahvast immigratsiooni abil asendada. Samuti jutt, et Euroopa rohelepe on plaan rahvuslike majanduste hävitamiseks. Teadlased ja eksperdid olevat eliidi tööriistad, keda ei saa usaldada. Kuidas? Üldine loogika on lihtne: esiteks loovad propagandistid narratiivi ehk väite või jutustuse, mis aitab kaasa soovitud eesmärgile (näiteks igasuguse Ukraina abi peatamine). Seda väidet toetatakse infokildudega, mis võivad olla läbinisti valed või tõese info manipulatsioon. Seejärel paisatakse sisu eri kanalitesse ja panustatakse selle edukale levikule. Väite toitmiseks tuleb luua pidevalt uusi infokilde, et see kinnistuks. Infot peab olema nii palju, et see tekitab segadust ja usaldamatust igasuguse meediasisu vastu. Eestisse jõuab Kremli valeinfo ja propaganda praegu peamiselt kolmel viisil. Nõnda jõuab Kremlis loodud narratiiv peale Kremli kontrollitud kanalite jälgijate juba palju laiema publikuni. Kui asi õnnestub eriti hästi, jõuavad need väited ka diplomaatilistesse suhetesse ja lääne poliitikute suhu, nagu on juhtunud USA presidendi Donald Trumpi administratsiooniga. Venemaa töötab iga päev selle nimel, et lääne ühiskonna inforuum saaks Venemaale kasuliku infoga mürgitatud.Praegu töötab Venemaa propagandateenistus Ukraina suunal kolme peamise eesmärgiga: lõpetada lääne abi Ukrainale, vahetada välja Ukraina praegune valitsus ja tühistada sanktsioonid. Võtame ette Venemaa viis põhilist Ukrainaga seotud müüti, mis levivad praegu Eesti inforuumis kõige edukamalt. 1. MÜÜTNATO laienemine on oht Venemaale ja Ukraina sõja põhjusEESMÄRK: õigustada sõda Ukrainas ja vähendada oma idanaabrite kaitsevõimet.Faktid1. 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja alustas sõda Ida-Ukrainas, oli Ukraina oma seaduste järgi neutraalne riik, mis ei tohtinud kuuluda ühtegi sõjalisse liitu.2. Pärast Venemaa agressiooni algust otsustas Ukraina ülemraada neutraliteedist loobuda ja liikuda taas NATO liikmesuse poole. 3. Venemaa ei ole NATO laienemise ohver, vaid NATO laienemine on Venemaa agressiivse poliitika tagajärg.Loe lähemalt 2014. aasta veebruaris annekteeris Venemaa Krimmi ja ründas Ida-Ukrainat. Venemaa alustas sõda Donbassis. Sel ajal oli Ukraina ametlikult neutraalne riik, mis Janukovõtši 2010. aastal vastu võetud eelnõu järgi ei tohtinud kuuluda ühegi sõjalise bloki koosseisu. Venemaa agressioon 2014. aasta alguses pani Ukraina ülemraada 23. detsembril 2014 loobuma neutraliteedist ja võtma taas suuna NATO liikmesuse poole. Enne 2014. aastat ei olnud NATO idatiiva riikides alalisi vägesid. Vastuseks Venemaa agressiivsele tegevusele tugevdas NATO oma idatiiva kaitset. 2016. aastal paigutati Balti riikidesse ja Poola neli rahvusvahelist lahingugruppi. NATO lõpetas koostöö Venemaaga pärast Krimmi annekteerimist, kuid säilitas poliitilise ja diplomaatilise suhtluse.24. veebruaril 2022 alustas Venemaa Ukrainas täiemahulist sõda. NATO reageeris, tugevdades oma kaitsepositsioone ja suurendades lahingugruppide arvu kaheksani.Venemaa tegevus ei ole NATO laienemisele reageerimine, vaid agressiivne poliitika, millele temaga külgnevad riigid on pidanud reageerima. Lisaks Ukrainas sõja pidamisele hoiab Venemaa ilma nende nõusolekuta sõjaväebaase ja vägesid ka Gruusias ja Moldovas.Ka väide, nagu sooviks NATO Venemaad ümbritseda, on vale. Venemaa on pindalalt maailma suurim riik, pea kaks korda suurem kui USA ja Hiina. Soome liitus NATO-ga 2023. aastal, kui Venemaa oli Ukrainas sõda alustanud. Ka Soome liitumisega ümbritsevad NATO riigid vaid tühist osa Venemaa maismaapiirist.2. MÜÜTVenemaa tahab rahu, Zelenskõi ja Euroopa tahavad sõdaEESMÄRK: survestada Ukrainat sõda külmutama.Faktid1. Venemaa alustas 2014. aastal sõda Ukrainas, nagu on teinud ka Moldovas ja Gruusias pärast Nõukogude Liidu lagunemist.2. Enne täiemahulist invasiooni säilisid Ukraina ja Venemaa vahel diplomaatilised suhted. 2014. aastal alustatud sõja lõpetamiseks allkirjastati Minski rahulepingud ja sõlmiti vähemalt 25 relvarahu. Venemaa ei pidanud neist kinni. 3. Ajalugu näitab, et tagatiseta rahu on Venemaa naabrite jaoks väärtusetu. Sellepärast püüavad Ukraina ja Euroopa luua tingimusi, mis lõpetaksid Venemaa sõjalise agressiooni kestvalt.Loe lähemalt Pärast teist maailmasõda on Venemaa olnud ainus Euroopa riik, mis on korduvalt tunginud naaberriikide territooriumile.1990-ndatel toetas Venemaa majanduslikult, poliitiliselt ja sõjaliselt Transnistria Moldovast eraldamist. Piirkond on siiani Venemaa mõjusfääris, seal paikneb umbes 1500 Vene sõdurit. 2008. aastal ründas Venemaa Gruusiat ja okupeeris 20% selle territooriumist. Sissetungi käigus rüüstati ja toimus etniline puhastamine. Praegu paiknevad Gruusia okupeeritud aladel viis Vene sõjaväebaasi, viimast neist (Otšamtšira mereväebaas) hakati rajama 2024. aastal.2014. aastal alustas Venemaa sõda Ukrainas. Minski rahulepped sõlmiti 2014. ja 2015. aastal, kuid Venemaa rikkus neid, väites valelikult, et ei ole konflikti osaline, vaid rahuläbirääkimiste vahendaja.President Zelenskõi esitas USA kindralile Keith Kelloggile dokumendid, mis tõestavad, et Ukraina sõlmis Venemaaga 2014–2021 vähemalt 25 relvarahukokkulepet. Ometi alustas Venemaa 24. veebruaril 2022 täiemahulist sissetungi.Venemaa rahujutud on alati olnud suitsukate. Ilma reaalse tagatiseta tähendab „rahu“ konflikti külmutamist ja lihtsalt pausi järgmise agressiooni eel. Lisaks tuleb küsida, mis saab „kiire rahu“ sõlmimise korral põgenikest, kellelt on võetud kodu, kuidas garanteeritakse, et okupeeritud aladel ei jätku ukrainlaste piinamist ja tapmist, ning kuidas säilitatakse näiteks ukrainakeelne haridus ja kultuur ehk kuidas tagatakse, et okupeeritud aladest ei saa uut Transnistriat, Lõuna-Osseetiat või Abhaasiat. Putin on aastaid avalikult seadnud kahtluse alla ukraina rahva eksisteerimisõiguse. Ta on korduvalt öelnud, et peab praegust iseseisvat Ukrainat tehisriigiks ning kõiki sellega mittenõustujaid Venemaa-vastasteks jõududeks või natsideks. Üle kümne aasta jooksul on ta püüdnud seda visiooni reaalsuseks muuta sõjalisel teel. Need eesmärgid pole muutunud. Venemaa jätkab igapäevaseid rünnakuid Ukraina vastu ega ole näidanud üles reaalseid samme sõja lõpetamiseks. Venemaa on see, kes sõda alustas ja seda jätkab. Ukraina jätkab enda kaitsmist.3. MÜÜT Zelenskõi on diktaator (aga Putin ei ole diktaator, vaid legitiimne riigijuht, kellega läbi rääkida)EESMÄRK: Zelenskõid nimetatakse diktaatoriks ja ebapopulaarseks presidendiks, et teda võimult kukutada ning soodustada nõrgema ja venemeelsema Ukraina juhi esilekerkimist. Samuti on eesmärk nõrgestada lääne liidrite usaldust Ukraina presidendi vastu.Faktid1. Venemaal on võimul Vladimir Putini autoritaarne režiim.2. Zelenskõi sai rahva mandaadi 2019. aasta valimistel. Ukraina põhiseaduse kohaselt ei toimu sõjaseisukorra ajal valimisi.3. Viimase uuringu järgi toetab Zelenskõid presidendina 67% ukrainlasi.Loe lähemalt Vladimir Putin on Kremlis olnud kauem kui ükski teine Venemaa juht pärast Stalinit. Putin on olnud Venemaa juht 2000. aastast, välja arvatud 2008–2012, mil ta formaalselt tegutses peaministrina, kuid tegelikult juhtis riiki edasi. Venemaa valimistel on demokraatlike valimistega vähe pistmist, need on lihtsalt formaalne etendus Putini ametiaja pikendamiseks. Tõelised opositsioonikandidaadid on kõrvaldatud, sageli tapetud, asemele on pandud marginaalsed tegelased. Valimistulemuste ja isegi -aktiivsusega manipuleeritakse, et näidata Putini „ülekaalukat toetust“. Venemaal pole sõltumatut ajakirjandust, mis saaks võimu üle järelevalvet teha. Selle asemel kasutab Kremli kontrollitud meedia propagandat, et mitte ainult manipuleerida maailma arvamusega, vaid ka hoida omaenda kodanikke infosulus.Volodõmõr Zelenskõi valiti 2019. aastal demokraatlikult presidendiks. Kuna Ukrainas kehtib sõjaseisukord, pikeneb tema ametiaeg põhiseaduse järgi nii kaua, kuni sõda lõppeb, ja uued valimised korraldatakse 90 päeva jooksul pärast seda.Venemaa propaganda väidab, et Zelenskõi volitused lõppesid 2024. aasta mais. Tegelikult on Ukraina seadused selged: sõja ajal valimisi ei toimu ja praegune valitsus on legitiimne. Uuringute järgi toetab enamik ukrainlasi valimiste edasilükkamist, ka Zelenskõi oponendid nõustuvad, et sõjaajal oleks valimisi logistiliselt võimatu korraldada.Erinevalt Putini autoritaarsest režiimist juhib Zelenskõi riiki põhiseaduslike reeglite järgi.4. MÜÜTVenemaad ei ole võimalik võita, seega Venemaaga tuleb taastada head suhtedEESMÄRK: heidutada läänt Ukraina abistamisest loobuma ja survestada NATO-t idatiiva riikidest vägesid välja viima.Faktid1. Ukraina sõda on kestnud kolme päeva asemel kolm aastat. Venemaa on kandnud suuri kaotusi. 2. Ainuüksi Euroopa NATO liikmete SKP on kümme korda suurem kui Venemaa oma. 3. „Head suhted“ ega neutraliteet ei ole siiamaani Venemaa naaberriikides vilja kandnud.Loe lähemalt Kaks päeva pärast täiemahulise sõja algust kuulutas Vene riiklik uudistekanal Ria Novosti, et Ukraina on „koju toodud“ ega ole enam Venemaa vastu vaenulik. Artikkel eemaldati kiiresti ja Moskva loodetud võitu Kiievi üle ei ole saavutatud ka kolm aastat hiljem ja pärast ülisuuri kaotusi ennekõike Venemaa poolel. Ukraina rahva ühtsus ja vastuseis Venemaale on suurem kui kunagi varem. Venemaa majandus on umbes sama suur kui Itaalial ja kogu Euroopa NATO riikide majandus üle kümne korra Venemaa omast suurem. Euroopa NATO riigid kulutavad Ukraina abistamiseks praegu umbes 0,1% oma SKP-st. Seega ei ole küsimus olnud Venemaa võitmatuses, vaid Euroopa poliitilises panustamistahtes. Venemaa ei ole kunagi rünnanud ühtegi NATO liikmesriiki. Ta on rünnanud oma naabreid, kes NATO-sse ei kuulu – Moldova, Gruusia, Ukraina. Eesti liitus NATO-ga selleks, et vältida nende riikide saatust, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist Vene mõjusfääri jäid. Soome ja Rootsi liitusid NATO-ga pärast seda, kui Venemaa alustas Ukrainas täiemahulist agressioonisõda. Venemaaga „heade suhete“ hoidmine ja neutraliteedi kuulutamine ei aita enam julgeolekut tagada. Venemaa võitmatuse müüt on Kremli jaoks oluline tööriist nii sise- kui ka välispoliitikas, kuid eelkõige teenib see väljapressimise eesmärki. Seda kasutatakse Ukraina ja tema liitlaste hirmutamiseks ja alistuma sundimiseks, et takistada õiglast rahu. See müüt on tihedalt seotud tuumaähvardustega, mis peaksid läänt veenma, et vastupanu Venemaale on lootusetu.5. MÜÜTVenemaa kaitseb inimesi russofoobia eest. Pisikesed Balti riigid on kõige hullemad russofoobidEESMÄRK: võimendada kohalikku rahvuspõhist polariseerumist. Teiseks kasutab Venemaa seda igasuguse naaberriikidevastase agressiooni ettekäändeks.Faktid1. Venemaa kasutab „russofoobiat“ ettekäändena agressiooniks naaberriikide vastu.2. Müüdi eesmärk on kujutada Venemaad ja venelasi ohvrina, et kaitsta väidetavalt tagakiusatud kaasmaalasi.3. Kremli väidetud „genotsiidi“ venekeelse elanikkonna vastu ei ole olemas.Loe lähemalt Venemaa on pikalt peamiselt Ukrainat, Poolat ja Balti riike süüdistanud agressiivses russofoobias ja Venemaa vastu ässitamises. Venemaa võimud iseloomustavad väidetavat russofoobiat kui lääne väljakuulutamata sõda Venemaa vastu. Russofoobiast on väidetavalt saanud Ukraina ja teiste Venemaa naaberriikide „ametlik ideoloogia“, millega diskrimineeritakse kohalikke vene rahvusest inimesi ja ässitatakse elanikke Venemaa vastu. Kusjuures mainitud riigid ei tegutse Kremli sõnul iseseisvalt, vaid NATO ja CIA käsul, kes kasutavad väikseid „haukuvaid“ naaberriike ära, et alustada Venemaa-vastast sõda. Just seda viimast kasutavad kohalikud Vene propaganda kaastöötajad väsimatult, et külvata ühiskonnas NATO-vastasust. Narratiivi varjatum eesmärk on näidata Venemaad kui ohvrit, kes vaid kaitseb end ja tagakiusatud „kaasmaalasi“ naaberriikides. Putin on teisi riike, nt Ukrainat ja Gruusiat, sõjaliselt rünnates korduvalt rõhutanud, et „meil ei olnud enda kaitsmiseks teist valikut“. „Meie tegevus on enesekaitse meie vastu suunatud ohtude ja praegusest veelgi suurema katastroofi tõrjumiseks. (…) Olen otsustanud läbi viia sõjalise erioperatsiooni. Selle eesmärk on kaitsta inimesi, kes on kannatanud kaheksa aastat Kiievi režiimi tagakiusamise ja genotsiidi all,“ ütles Putin „sõjalise erioperatsiooni“ ehk täiemahulise sõja väljakuulutamise kõnes.Mingit „genotsiidi“ venekeelse elanikkonna vastu toime pandud ei ole. Keegi naaberriikidest ei ole plaaninud Venemaad rünnata. „Russofoobia“ müüdi levitamine aitab kaasa Kremli strateegilistele eesmärkidele.Tsitaatide ja kuvatõmmiste allikadVeebilehed: kremlin.ru, edition.cnn.com, meduza.io, uueduudised.ee, tass.ru, pravda.com.ua, glavred.info, rferl.org, rbc.ru, rus.postimees.ee, ria.ru Ühismeediakanalid: Facebook, YouTube, Telegram, Truth Social, Rutube„VENE MÕJU“ Delfi uuriva toimetuse sari „VENE MÕJU“ tegeleb Vene informatsioonilise mõjuga Eestis. Traditsioonilist pehmet võimu – Eesti protsesside kultuuri ja kunsti kaudu enda kasuks mõjutamist – Venemaal pärast Ukraina-vastase jõhkra agressioonisõja algust napib. Asjatundjate hinnangul on kogu mõjutustegevus nüüd traditsioonilise „kõva“ võimu eesmärkide teenistuses.Esimene lugu vaatles, kuidas Eesti riik on Vene kultuurilise ja ideoloogilise mõju miinimumini viinud. Teine lugu vaatas ja andis ülevaate, kuidas sotsiaalmeedia üha kasvavates vandenõuvõrgustikes Vene narratiivid siiski elavad ja õitsevad. Kolmas lugu kirjeldas, kuidas tajuvad end, Eestit ja tulevikku selle võitluse keskel venekeelsed noored.Sarja valmimist on toetanud Open Information Partnership (OIP).