Tiit Hennoste: kui keegi kasutab sõna „suunamudija“, tõusevad mul ihukarvad püsti

„Ühel pool on mingi Mallukas või Tallukas… Ja mingi Roosabanaanike. Juba see nimi kõlab rõvedalt! Ja siis on selle jama kõrval oluline poliitiline sõnum,“ pahandab ajakirjanike õpetaja portaalide esikülje koostajatega. Kui Tiit Hennoste (71) läks Wiedemanni keeleauhinda vastu võtma, ajas ta selga äia pulmapintsaku ning jalga needsamad püksid, mis tänagi. Ülikonda tal nimelt ei ole. „Mõtlesin, et seal on ka kultuuriinimesed, need käivad niikuinii kaltsudes, nii et ma võin ka,“ teatab ta süüdimatult. Lipsu sidus maestro siiski ette.Tiit Hennostest mõeldes tuleb esimesena pähe sõna „hüpe“. Tema „Hüppeid modernismi poole“ loeti hinge kinni pidades Vikerkaarest, enne kui need kaante vahele jõudsid. Loomu poolest on Hennoste hüppama panija. Ta hüpatas eesti ajakirjanduse nõukaaegsetest kivistunud mallidest moodsasse maailma. Filoloogi ja lingvistina on ta alati olnud teerajaja, kirjanduse käsitlejana aga suur süstematiseerija ning terava pilguga arvustaja, kes teab täpselt, kes missugusesse lahtrisse käib. LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120360946