RAAMATUBLOGI | Võrratu krimisari (ehk sajandi parim?) Q-osakonnast saab kahetsusväärselt otsa. Kuid pauguga

Jussi Adler-Olsen, „Lootusetult luku taga“, tõlkinud Krõõt Kaljusto-Munck, Pegasus, 460 lk.Ja ongi üks krimikirjanduse säravamaid sarju otsa saanud. Taani politsei legendaarseim kamp, Q-osakond, tööd ei lõpeta, Rose, Assad ja Gordon ilmselt jätkavad (kuid seda ei tea me enne, kui neist ilmub lugu), ent seltskonna juht, riigi üks paremaid ent samas ka kummalisemaid uurijaid Carl Mørk lahkub areenilt. Kusjuures pauguga, millele eelneb kauakestev süüteööri visin.Mørk ilmus maarahva lugemislauale kümme aastat tagasi romaanis „Naine puuris“ ja siinkirjutaja tituleeris selle äraspidiseks ja lahedaks krimiromaaniks. „Mørk, politseinike seas avalikult põlatud tüüp – põlgus on muide vastastikune – surutakse keldri sügavustesse jalust ära ja talle luuakse Q-osakond (mitte A-osakond, mis koostatakse tavapäraselt eliitpolitseinikest),“ sai toona kirjutet. „Mørk pole siiski miski poisike, vaid võtab bossidel kõrvad pihku ning loob enesele mugavad tingimused. Ta saab ka abilise, Hafez el-Assadi, kes on tulnud tont teab kust, moslem, palvetab Meka poole ning esindab paljuski Mørki peegelpilti: saab inimestega hästi läbi, keerab naisterahvaid ümber sõrme, on terane ning usin, valmistab hästi süüa – nii, te terve politseimaja aurab ja lõhnab – ja on üleüldse vahva sell. Niisiis hakkab too kummaline duo otsima kadunud poliitikut. Mørkil on minevikust taak kaelas, ent ka Assadil leidub salapäraseid plekke.“Nii see siis algas. Poliitik leiti ja Q-osakond jätkas, liitusid Rose ja Gordon ning kambakesti oldi peagi Taanis staarid, sest lahendati üks kuritegu teise järel, keerulised kõik. Eelnevas üheksas romaanis kirjutas autor lahti Hassani, Rose ja Gordoni mineviku ja olemuse, kuid Mørk jäi endiselt saladuseks. Kuni sarjale punkti paneva teoseni.Niisiis istub Mørk autos, käed raudus, teel vangla poole, kus tal tuleb istuda kaua-kaua. 15 aastat tagasi toimunu, kus üks tema võitluskaaslastest tulevahetuses hukkus ja teine aheldati ratastooli, on mehe kätte saanud. Süüdistuste nimekiri on pikk – mõrv, narkootikumid, illegaalsed miljonid…Mõistagi on eduka politseiniku elu vanglas ohus, ent kui minevikusündmusi juhtinud kaagid panevad tema pea eest välja autasu, läheb asi käest, Mørk peab võitlema oma elu eest. Ja seda olukorras, kus korrumpeerunud vanglaametnikud ja politseinikud teevad kõik, et ta siitilmast kaoks. Ainuke päästetee on saada selgust, mis 15 aastat tagasi tegelikult toimus, kes olid juhtunu taga, ja sellega end puhtaks pesta. Ainult et kuidas sa seda teed, kui oled trellide taga ja palgamõrvarite sihtmärk.Ent siin tulebki välja Mørki suurus. Q-osakond ehk Rose, Assad ja Gordon, saades abi mitmelt Mørki austajalt politseist, alustavad uurimist ehk kaevumist möödunusse. Neid ei häiri, et ülemused kaikaid kodaratesse pilluvad, Mørk tuleb päästa. Ja siis tulevad appi ka need, keda Mørk on kunagi aidanud ehk siis eelnevate romaanide tegelased.Ühesõnaga läheb katkematuks mölluks – head versus halvad. Surma on palju, ent samavõrra ka pääsemisi, kergemaid või hullemaid, ning kõrvalliinid, kus peetakse omi võitlusi.Tuleb tunnistada, et Mørki ja Q-osakonna finaal on võimas, et mitte öelda ülivõimas. Samas on keeruline öelda, kas raamat on iseseisvalt loetav, sest need, kes on elanud kaasa Mørk & Co saagale algusest saati, teavad, milline on mänguväli ja kes seal tegutsevad. Seetõttu on romaanil eelkõige kõrge emotsionaalne väärtus.Ühest küljest kurb, et Q-osakonna saaga punkti sai, ent teisalt… Tark on lõpetada pauguga ja tipus, kui lugu vinduma jätta. Loodetavasti leiab või loob Jussi Adler-Olsen järgmised vinged tegelased, kelle eksistents sama värvikalt kirja panna. Aga ikkagi… Õnnelikud on need, kelle riiulil on reas kõik kümme Q-krimkat, sest läheb pisut aega, kui need tuleb uuesti järjekorras ette võtta.