RAAMATUBLOGI: Uppunud pruudi suurepärane portree ehk humoorikas, groteskne ja realistlik Haapsalu

Dagmar Raudam, „Haapsalu krimka: Uppunud pruut“, 168 lk.Kui oled kümnendite jooksul läbi lugenud tuhandeid krimiromaane, siis võtad uue tulija ikka ette skeptiliselt – saati eestlase… Ja siis loed ja loed ja loed ning satud mõne lehekülje järel justkui transsi – taevalikult lahe ja eripärane. Õnneks on Dagmar Raudami debüütkrimka piisavalt õhuke ja selleks kulub vaid pool päeva, mis tähendab, et unetunnid jäävad alles. Samas on lugu ses mõttes täiuslik, et rohkem polegi midagi öelda, kõik ülejäänu oleks lihtsalt õhk. Kusjuures veel kiitust: autor on kõigi tegelaste – ja neid pole vähe – tuleviku lahti kirjutanud ning sellist lugejatele vastutulekut (tahaks ju teada, mis saab sellest või tollest) kohtab harva.Niisiis aasta 1937 ja Haapsalu. Küllaltki toksiline aeg, sest peagi on algamas teine ilmasõda ja punaste okupatsioon, mis tähendab, et pind vajab ettevalmistamist. Ringi liigub kommuniste.Aga alguses on kõik ilus. Kuursaalis on käimas pulmapidu, kus paari lähevad linnapea õetütar Susanna ja kõrgelt koolitatud, ent, mis peamine, pangaomaniku poeg Richard.Tegelased on grotesksed ehk nagu autor raamatu tagakaanel kirjeldab: väikekodanlik linnapea ja juhmakas politseiülem, mida nad ka on. Kui juurde lisada nende abikaasad – pirtsakad ja korpulentsed – siis pole visuaali loomiseks vaja muud, kui vaadata Gori karikatuure. Või siis Kuursaaliomanik, kasiinosõltlane, kes kohe-kohe saab suursuguse võidu, aga ei saa ja läheb omade ja perega džunglisse.Just grotesk ja huumor – kohati sarkastiline ja terav, siis taas lahe ja eluterve – loovad loo ja tausta. Eks teistelgi tegelastel on omad kiiksud ja taagad ehk siis tavapäraseid ning igavaid külamehi ja linnapreilisid raamatus ei kohta.Ja just lood… Igal tegelasel on oma stoori algusest lõpuni välja. Iseenesest kummaline, kuidas saab nii mitme tegelase elulõnga – persoone on tõesti palju, aga see pole patt vaid voorus – nii väiksel pinnal lahti kirjutada, aga saab. Sest tekst on intensiivne, mitte õhuline, igas lauses on sisu.Aga jah, on pulmapidu, mis läheb käest nagu ikka, peagi on piduliste laager maani purjus, kes kukub tordi sisse, kes vajub niisama röötsakile, pisut kakeldakse… Igatahes tuleb peigmees hommikul, õhtune ülikond seljas, särk pükstest väljas, politseisse kurtma, et pruut olla kadunud. Küsimuste peale, et kuidas pulmaöö möödus, pruut ikka võttis kleidi seljast, läheb vastselt abiellunud mees raevu: „Mis on teil asja minu pulmaööga! Kuradi vanad kiibitsejad!“. Ja hakkabki lugu kerima.Nagu öeldud, on tegelasi palju, aga kõik sobituvad täpselt mustrisse. Lisaks mainitutele kena ja ettekandja Elsi, kes on kohati nutikas, siis taas mitte, entusiastlik Tallinnast tulnud ajakirjanik Erik, kes ajab mitut asja, terane noorpolitseinik Kompus, keda tuhm politseiülem ei seedi, ujuja hüüdnimega Noksel, sest tema noksel…, hingepõhjani armunud Boriss, kes peigmehe vangikongist päästis, metsast tulnud superkokk Konstantin, traagilise saatusega Anni…Lugu jookseb lõpuks kenasti kokku ja sealt edasigi, kõik saab vastuse, isegi see, kust on pärit luigekujulise ripatsiga kaelakee, mis just suurt rolli ei mängi.Ja see kirjakeel… Autori iga lause näikse olevat põhjalikult viimistletud ja kaunilt üles ehitatud. Kes ei naudi krimilugu, nautigu suurepärast Eesti keelt.Kokkuvõttesks: „Uppunud pruut“ (luulesisem pealkiri olnuks ehk fraas, mis raamatus viimasena esitati: „Uppunud pruudi portree“, väärib igati lugemist, sest igaüks saab sealt oma: kes krimka, kes Haapsalu ja sõjaeelse ajaloo, kes huumorit, kes ilusa teksti, kus puudub primitiivsus ja stamp.Autorist… Dagrmar Raudam näikse olevat mõnusat elu elav rööprähkleja – suviti on Toscana veinimaja perenaine ja muidu paneb kokku PÖFF-i programmi ega pea end kirjanikuks. Aga võiks pidada. Kui Haapsalust pärit daam tunnetab kodulinnas kuurorti vaibi, võtab ammustest ajalehtedest nimed, kuriteod ja õhkkonna ning paneb selle põhjal kirja ammuse Haapsalu visuaalse pillerkaari, kuhu sobivad mõned laibad, siis miks te ei peaks olema kirjanik?