RAAMATUBLOGI | Suurepärane põgenemisromaan ehk Kuidas vanglatrellide taga oma süütust tõendada

Anders Roslund, „Põgenemine“, tõlkinud Li Laanemets, Eesti Raamat, 430 lk.Iga Anders Roslundi raamat on pärl. Näikse, et ta on suutnud manalateele läinud kaasautori Börge Hellströmiga – temaga koos alustati politseiinspektori Ewert Grensi sarja ja toodi sisse infiltreeruja Piet Hoffmann – läbi teispoolsuse mõtted ühendada. Kui eimene mitteühine raamat oli veel veidi ebalev, siis nüüd oleks paar justkui taas koos.Grensi ja Hoffmani sarjast on ilmunud kaheksa raamatut. Siinkohal on keeruline öelda, kas peab alustama esimesest. Teisalt pole vist lugu, sest krimkafänn, ükskõik, millise teose ette võtab, jõuab esimeseni ja sealt ka järgmisteni.Seega võib „Põgenemine“ olla lugejale ka esimene Grens-Hoffmann, aga… Tuleb tunnistada, et esimeses seitsmes raamatus jäi Hoffmanni taust häguseks. Jah, ta on loomult kurjategija, kes otsustas ühel hetkel adrenaliinivooge hankida koostööst politseinikega ning tegi suurepärast tööd (ja võttis teinekord pisut ka vahelt), aga hunt kiikab ikkagi metsa poole.Eelmises romaanis „Sada protsenti“ läheb kõik sinnasamusesse. Hoffmann, kes peab pugema narkokaubandusse ega saa Grensilt mingit abi, satub trellide taha, kõrgendatud valvega kinnimajja. Kümneks aastaks. Perest ja lastest eemale. Läbikukkunud mehena. Ent hullem ootab veel ees.Nagu öeldud, polnud Hoffmanni minevikku lugejani väga toodud. Nüüd tuuakse. Poiss oli 15, kui sattus esmakordselt vanglasse, pidas seal sõprust täiesti süüdimatu tüübiga, kes ootamatult kadus. Paraku jõuab möödunu karmil moel tänapäeva. Hoffmanni vanglakaaslane, nagu selgub, on ammu kadunud vangi Väikevend. Suure tähega. Mõjuvõimas kaak, kes arvab, et Hoffmann on Suure Venna eluküünla kustutanud. Kui Hoffmann ei suuda 21 päeva jooksul vastupidist tõestada, surevad ükshaaval ta prereliikmed ja lõpuks ka ta ise. Aega napib, ent mis veel hullem – Hoffmann on ju kindlate vanglamüürde taga.Kus häda suur, seal Grens olemas. Küll vana ja väsinud ning pärast enesetapukatset ühest silmast pime ja pensionil, ent sõpra tuleb aidata ükskõik, millise hinnaga. Niisiis alustavad Hoffmann ja Grens järjekordset tantsu saatusega, mõtlemata lõpptulemusele.