RAAMATUBLOGI | Suurepärane, kuid vihale ajav pilt Eestimaa aadlikest. Kuidas põletati elu, kui talumees tööd tegi

Theophile von Bodisco, „Unustusehõlma vajunud maailmad“, tõlkinud Tiiu Relve, Argo.Olgem ausad, Eestimaa ajaloost me suurt ei tea. Aastaarve küll, et millal toimus Jüriöö ülestõus ja Mahtra sõda ning Eesti Wabariigi sünd, ja sealt alates on samuti enam-vähem selge. Aga mis oli enne?Kui paljud meist on kuulnud kirjadaamist Theophile von Bodiscost? Nimi maarahvale just ei viita, aga ega ta seda olnudki, kuigi elas Tsaari-Venemaa lõpuni siin. Ei saa ju baltisakslast eestlannaks pidada või kuidas? Igatahes oli ta pärit auväärsest soost – isa kõrge Vene ametnik Karl von Wistinghausen, Lihula mõisa pärija, ema Adele Stenbock, kelle perele kuulus Kolga mõis.Niisiis oli Theophile heal järjel, kui pehmelt väljenduda, ning seda on tunda ka tema meenutustest.Eesti kirjanduses leidub piisavalt lugusid, mis kirjeldavad maa- ja linnarahva elu 19. sajandi lõpus ja järgneva sajandi alguses, aga meie kubermangu tegelikest valitsejatest – mõisahärradest – on juttu vähe. Ja põhjusega, sest miks peaks paruneid ja nende mugavat eksistentsi eksponeerima? Ent ometi on need killud meie ajaloost.Theophile von Bodisco loob suurepärase pildi Eestimaal pesitsenud kõrgklassist ja mis peamine, detailirohke. Et kuidas elupõletamine käis.„Meie, noored, elasime sel suvel lihtsalt ühest päevast teise. Sageli ei tahtnud me kuidagi magama minna. Ükskord, kui me Väike-Tsitrest tagasi jõudsime ja õhtu oli oivaline ning täis lõhnu, ütlesin ma: „Ärme lähme koju vaid Kolka.“ Kõik olid kohe vaimustuses. Need kaheksa versta Kolgani tundusid meile, kes me ju nii vähe käisime, päris pikad. Kuid saabuvas öös rännata oli nii suurepärane. Võtsime üheskoos käest kinni ja tantsisime ümber suure jämeda kuuse.“Miks mitte tantsida, kui lihtrahvas töö ära tegi ja mõisale rikkust tõi. Härradel, prouadel ja nende lastel oli hää elu – amm andis tittedele piima (ei hakka ju preili oma rinda väntsutama), kokad tegid süüa, ise sai logeleda, rannas vedeleda, suhelda ja tantsu lüüa.Aga siis algas revolutsioon ja paanika – ühtäkki polnud õige lihtrahva turjal liugu lasta. Õnneks oli mingi ajani päästjaks Eestit enda käes hoidnud Saksamaa.„Siis tuli see suurpäev, 25. veebruar, kui sakslased sisse marssisid! Olime kõik täis õndsust. Tundus, et oli saabunud täidemineku aeg. Eestlaste poliitilised esindajad olid küll päev enne Saksa soldatite sissemarssimist lasknud kirikukelli helistada ja Eesti riigi välja kuulutanud. Aga sakslased ei võtnud seda eriti tõsiselt. Me teadsime ka, et eestlaste hulgas pole koolitatud poliitikuid, kellele oleks saanud nii suurt saatus usaldada. Seda, et nad ise ennast selleks võimeliseks pidasid, võib seletada nende suure naiivsusega. Eestimaa poliitikat olid alati juhtinud sakslased, ennekõike baltisaksa aadel, ja kui nende provintsidega kõik hästi läheb, peaks see nii jäämagi. Vastutustundlikud juhid olid ainult siin olemas.“Ju me siis nuta silmad peast, et eestlased võimu endale võtsid ning sakslased pidid, sabad jalge vahel, tegelikule kodumaale putkama, nagu von Bodisco tegi.Eks ta ole… Ühest küljest on huvitav lugeda, kuidas härrad ja prouad elasid, kui maarahvas tööd tegi ja neile rikkust kogus, aga teisalt ajab hinge täis.