RAAMATUBLOGI: Kuritegelik Island, minevik ja olevik, pluss ümberpööratud lugu perevägivallast

Ragnar Jonasson, „Valge surm“, tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 252 lk.Ragnar Jonasson on hea. Kui valid välja raamatud, mida reisile kaasa haarata, on peamine mitte mööda panna. Kui eksid, kannad kaasas ballasti, ent mis veel hullem – lugemisest võib puudu jääda. Lahendus on mõistagi olemas: kotti tuleb susata paar vanemat Loomingu Raamatukogu teost, mis on tiheda tekstiga ega võta seetõttu palju ruumi ning päästavad alati. Samas Jonassoniga mööda ei pane. Aga see selleks.Jonasson polnud esimene, kes Islandi krimkad maailmakaardile kergitas – selleks oli Arnaldur Indridason – aga ta kinnitas oma romaanidega üksildase ja jäise saare krimikirjanduse väärtust.„Valge surm“… Ses raamatus on kolm lugu, kaks kirjanduslikku, kuid üks kaasaegne ja mõtlemapanev.Esmalt on aasta 1983. Endisest sanatooriumist, nüüdsest haiglast leitakse eaka põetaja surnukeha ning kaks nädalat hiljem kukub rõdult alla asutuse peaarst. Enesetapp? Nii arvatakse ja juurdlusel on joon all.Siis aasta 2012. Reikjaviki saabub Suurbritannias kriminalistikat õppinud Helgi (meesterahvas muide) ja talle pakutakse väärt töökohta kõrgema astme politseinikuna. Ent noorel mehel on esmalt muud plaanid – ta tahab lõpetada esmalt teadustöö Islandi 1983. aasta kuritöödest ning komistab sanatooriumis toimunud tapatöö otsa. Põnev, mõistagi, sest enamus asjaosalistest ja kahtlusalustest on veel elus ning ühes teadustööga saaks ka üles leida ka mõrvari. Ainult et liiga palju on vaikijaid.Samas on ka kolmas, kaasaegne lugu, mis räägib perevägivallast, aga mitte sellisest, mille maailm hukka mõistab. Helgi, meesterahvas, aga ta pole vägivallatseja vaid ohver. Millegipärast on välja kujunenud stamp, et tugevam sugupool allutab, aga reaalsuses on asjad teinekord vastupidised.Kui oled raamatusse kirjutanud Islandit, sealset kaamost, saare minevikku ja olevikku, üsnagi reaalse kuritöö, mis leiab lõpuks lahenduse ning vägagi tegelikkusele vastavad peresuhted, siis ei saa see teos olla kehv. Ega olegi. Vastupidi, ääretult loetav kuni kahetsusväärse lõpuni välja.