RAAMATUBLOGI: Kui inimene on justkui Schrödingeri kass, korraga nii surnud kui elus

M.W. Craven, „Võõras veri“, tõlkinud Pilleke Laarmann, Pegasus, 400 lk.M.W. Craveni loodud (krimi)kirjanduslikud persoonid on juba iseenesest lugemist väärt – aktiivne ja teinekord (õigemini tihti) reeglitest möödahiiliv politseiuurija Washington Poe ja erakordse mälu, matemaatiliste- ja häkkerivõimetega analüütik Tilly Bradhaw. Mõlemad on äraspidised ja vinklist väljas, elavad oma elu (millele lugeja mõistagi kaasa elab), aga teevad suuri tegusid ega lase pahadel rahulikult ringi jalutada.Seekord on Poe ja Tilly vastas aga graniidist müür. Kunagine staarkokk pisteti aastate eest elu lõpuni trellide taha, kuna ta mõrvas oma tütre. Tõendeid suurt polnud, surnukeha ei leitud, ent just Poe esitas süüdistuse mis pidas kohtunike silmis vett. Aga ühtäkki…Möödunud on aastaid, kui politseijaoskonda saabub naisterahvas ja kinnitab, et on vanglas istuva staarkoka tütar. Ja üldsegi mitte mõrvatud. Õnneks on teadus sedavõrd arenenud, et tuleb võtta vereproov ja… Ei mingit kahtlust – mõrva pole olnud, sest mõrvatu on igati elus ja terve.Nii seisavadki Poe ja Tilly veelahkmel. Esimene neist on kindel, et tapja on tapja ning teine peab partneri sõnade kinnituseks tõendid lauale käima. Aga mida sa käid… Näikse, et inimene on justkui Schrödingeri kass, korraga nii surnud kui elus.Ja loedki põnevusega, et kus paganama kohas on see konks… Samaga tutvud vanglaeluga ning saad aimu, et mis on tegelikult mis ja kes on kes, ent kuidas saab olla nii, et…?