RAAMATUBLOGI: Kõikjal lebas erinevas lagunemisjärgus inimeste surnukehasid. Rohu sees, päikese käes, varjus…

Simon Beckett, „Surnute sosinad“, tõlkinud Ülle Jälle, Eesti Raamat, 330 lk.Lood kohtupatoloogidest või kohtuantropoloogidest (kas keegi oskab kirjeldada, mis neil ametitel vahet on?), teevad taas ilma. Surmauurijad, kui võtta seda sõna otseses mõttes, tõusid püünele üheksakümnendatel tänu Patricia Cornwellile, kes lõi unustamatu sarja kohtupatoloog Kay Scarpettast. Selle tasemeni pole küündinud keegi (kuigi on üritatud), ent Simon Beckett koos oma kaasteelise, kohtuantropoloog David Hunteriga liigub tõusvas joones.Beckett, vabakutseline ajakirjanik, sai inspiratsiooni Hunteri loomiseks enam kui kaks kümnendit tagasi, kui ta külastas ilmakuulsat Tennessee laibafarmi. Teate ju seda?„Mäenõlv oli üsna silmatorkamatu. Peaaegu maaliline ehkki mitte nii dramaatiline kui võimsad Smoky Moutainsi ahelikud, mis taamal kerkisid. Aga kõiki selle koha külastajaid rabas hoopis üks teine looduse aspekt. Kõikjal lebas erinevas lagunemisjärgus inimeste surnukehasid. Rohu sees, päikese käes ja varjus – uuemad laibad olid alles lagundavatest gaasidest tursunud, vanemad kahkjaks kuivanud. Osad olid silme eest peidus, maetud mulla alla või autode pagasiruumi.“Just nii uuritakse tapetud inimkehade lagunemist, et teha järeldusi ja püüda seeläbi mõrvareid.Hunter on laibafarmis ja teeb teadustööd pärast lahkumist Inglismaalt, kus oleks pärast järjekordset uurimist peaaegu kaotanud elu. Hingel on vaja lasta puhata.Aga mida sa puhkad, kui vana sõber palub sind appi, uurimaks sadistlikku mõrva. Ikka tuled vastu, saati, kui see on sinu töö, lahata surnukeha ja avastada, et kõik pole nii, nagu peaks. Ning sealtmaalt hakkab kõik veerema justkui lumepall – leitud sõrmejäljed viitaksid justkui tapjale, ent too on juba pool aastat varem teise ilma läinud. Asja ei tee lihtsamaks seegi, et Hunter on britt, kes Ameerika mõrvauurijate arvates ei tea just palju. Ja seda põhjusel, et vaid ameeriklased mõistavad kõike ja teised kulgevad vaid tuules ja noogutavad kaasa. Ent kui Hunteri mentor ootamatult teispoolsusse lahkub, on mehel vaja õlule võtta suur ja raske mantel, sest sarimõrvar tuleb peatada.Kohtupatoloogi või antropoloogi töö on maailmas üksikutele vastuvõetav, ent sellest lugeda, teades, et saad jälgida protsessi väga-väga eemalt, ilma lõhnade, heli ja otsese visuaalita, pole keeruline. Pigem põnev. Et kuidas asjad käivad.Krimkat on ses raamatus küll ja veel, kusjuures autor mängib reeglite järgi – kurjategija on keegi tegelastest, mitte aga juhuslikult mainitud tüüp. Aga kes?Tuleb tunnistada, et Beckett murrab end üha võimsamalt krimikirjandusse ja nüüd võib öelda, et iga tema järgmine raamat on mitte pelgalt teretulnud, vaid oodatud.