Jørn Lier Horst, „Kuiv maa“, tõlkinud Heidi Saar, Eesti Raamat, 264 lk.Jørn Lier Horsti järjekorras kuraditosinanda maakeeles ilmunud politseiinspektor William Wistingi saaga kaanel on märge: klassikaline politseiromaan Põhjamaade krimikirjanduse tippautorilt. Pool on sellest märkest õige – Horst on tipptasemel krimikirjanik – aga kuivõrd saab tema teoseid lugeda klassikaliseks politseiromaaniks… Üheti jah, autor peab reeglitest kenasti kinni, on kuritegu ja uurimine ja tõe leidmine… Samas, milline politseiinspektor on klassikaline? Kas Harry Hole? Tom Barnaby? Carl Mørck? Thomas Lynley? Guido Brunetti? Arkadi Renko? Joona Linna? Kurt Wallander? Ükski neist pole klassikaline, vaid eriline. Ja nii on ka Wistinguga.Wisting on eelkõige inimene ja alles seejärel politseinik, kellele lähevad kuritööd, mida tal tuleb lahendada, sügavalt hinge. Ta on justkui ideaal, aga seejuures mitte midagi erakordselt, vaid just selline, nagu me kõik tahaks olla – kohusetundlikud, muretsevad kogukonna ja parema maailma pärast, oma töös kogenud ja kirglikud, kuid lubades ka teistel särada.Lugeja liigub raamatust raamatusse Wistingu eluga kaasa. Ta on nüüd lesk, lapsed ilma mööda laiali – ajakirjanikust tütar Line, kes on aidanud mõnd kuritegu lahendada, on seekord küll põiganud kõigest korraks ookeani taha, külla oma tütre isale…Eks ta ole maitse asi, aga kui panna kirjanduslikud politseinikud pingeritta, oleks Wisting kahtlemata esikolmikus ning Horsti raamatud, ka need, mida ta kirjutab kellegagi kahasse, lähevad aegumatu kirjanduse riiulile lootuses, et kunagi ehk leiab aega neid veelkord lugeda.Aga jah, „Kuiv maa“… Norra hõõgub. Nõnda päikeselist ja kuuma aega pole ammu olnud. Kõik kuivab. Ka järv, paljastades seni vee alla jäänud saladused. Ühel kaldal leiab metallidetektoriga järvepõhja uuriv pensionär kuldketi, mis kuulus ammu kadunud tüdrukule, teisel kaldal avastatakse mootorratas, koos selle külge teibitud noormehega, kelle haihtumisest on möödas kaheksa aastat.Ajalugu ei anna end paraku lihtsalt kätte, saati kui kõik ei räägi tõtt või jätavad üht-teist enda teada. Ent Wisting on kannatlik ja sihikindel. Nagu hingelt eetilisele inimesele kohale ei kasuta ta tõeni jõudmiseks valevõtteid, piisab kogemustest, tarkusest ning oskusest detaile hoomata ja neid omavahel kokku viia.Kuid suures loos peitub ka väiksem, lihtsate inimeste lugu, mida võime kohata ka reaalses hallis argipäevas, kui oskame vaadata. Liiga palju oleks öelda, et tegu on mingil määral hoiatusromaaniga, aga ikkagi – lihtsate järelduste tegemine ilma tõde teadmata võib kaasa tuua saatuslikke tagajärgi.Tuleb tunnistada, et Horst on loonud oma raamatutega kriminaalse mikrouniversumi ning iga uus teos tähendab kaunist galaktikat. Nii seegi kord.