Eesti, olles Venemaaga piirnev riik ja potentsiaalse agressiooni sihtmärk, seisab silmitsi paradoksaalse olukorraga: NATO õhukaitsevahendid pole siiani meie kaitsevõime tugevdamiseks meieni jõudnud. Miks pole Balti riikides, eeskätt Eestis, korralikke NATO õhukaitsesüsteeme? Sellele küsimusele otsis Eesti Päevaleht vastust julgeolekuekspert Meelis Oidsalult. Pärast Ukraina sõda, mis on muuhulgas kõige suurem õhusõda maailma ajaloos, on muutunud arusaamad ka õhukaitsest. Osaliselt on arusaamu muutnud ka õhusõja pretsenditud mahud ja odavate droonide (sh Shahed-tüüpi „võrrimootoriga“ aeglaselt lendavate, aga odavate ja suurte lõhkelaenguga ründevahendite) kasutamine.Näiteks Patrioti raketikaitsesüsteem on Shahedide vastu liiga kallis süsteem. Droonide vastu saaks paremini ja odavamini lühimaa õhutõrjega, milleks võivad sobida ka kuulipildujad, õhutõrjekahurid ja õlaltlastavad raketid (Piorun, Stinger, Mistral). Kuid neid kuluks märksa suuremal hulgal, kui on tänaseks varutud. Shahede laseb Venemaa Ukraina suunas 20-100 tükki päevas. Balti riikide ründamisel oleks see arv sarnane. Meil on täna nende vastu korralikud relvad, kuid moona on vähe ja just massilise droonisõja valguses tuleks neid relvasüsteeme juurde hankida. See on tehtav ka liitlaste toetuseta. Mingeid samme on Eestis selles suunas ka astutud, aga puudub kriitiline mass vahendeid. LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120352122