KOLUMN | Katrin Pauts: Tommy Cash lihtsalt peab Eurovisioni võitma, muud ei jää enam üle

Ei mäletagi, millal Eesti ootused ja lootused viimati nii kõrgele krutitud olid, kui nüüd seoses Tommy Cashi ja Eurovisioniga, mille ta ju ise lubas ära võita. Ja katsugu ta mitte võita! Ei mäleta ma ka, et mind kunagi varem oleks vallanud samasugune apokalüptilise katastroofi eelaimus: mis meist saab, kui seda võitu ikkagi ei tule? Ma ei pea lauluvõistluse võidu hädavajalikkust kuulutades silmas mitte ainult Läti kassifilmi ja Oscarit, kuigi eestlased ei saa oma südames ju salata, et kuldmehike oli auhind, mis pidi meile kuuluma, aga mille lätlased nüüd oma kõhu alla kaapisid. Me ei saa enam kunagi olla meist kahest esimene, kes Oscari võidab. See on julm, külm ja halastamatu fakt! Mida iganes Eesti filmitegijad tulevikus ka ei saavutaks, on meie ainuke võimalus olla kõigest need, kes jõudsid viimaks Lätile järele. Mõtlesin kibeduse ja kadedusega, kuidas meie lõunanaabritel on üldse vedanud, et Riia sümboliks on kass – oli seda juba ammu enne kassifilmi, kui keegi veel ei tea. Väga mõistlik ja turistisõbralik! Olen isegi Riiast kassikujulisi suveniire koju tassinud, sest miks ei peaks: nunnu ja fotogeeniline loom, kes meeldib enamikule. LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120362051