KOLUMN | Edward Lucas: lääneriigid teesklevad ikka veel, et rahulik elu on võimalik, kuid Venemaa jaoks on sõda juba alanud



Ukraina ei pruugi formaalselt olla NATO liige, kuid ta on NATO volitatud esindaja. Ja kaotus seal tähendaks alliansi usaldusväärsuse lõppu. See ei pruugi olla tõsi, kuid Venemaa just seda usub – mis ongi peamine. Kümme aastat tagasi jõudis võimsa avalöögiga Norra teleekraanidele geopoliitiline põnevussari „Okkupert“. Näitlejatöö oli särav, tegelased sümpaatsed, süžee haarav. Norra oli sattunud Venemaa okupatsiooni alla: rahvas pidi valima (enesetapjaliku) vastupanu, (häbiväärse) koostöö või (hukatusliku) eituse vahel. Ainus puudus oli tol ajal stsenaariumi usutavus. Kas Kreml tõesti julgeks okupeerida NATO riigi? Kas Euroopa liitlased ei näitaks sel juhul üles solidaarsust? Ja vaevalt, et Ameerika Ühendriigid jääksid kõrvaltvaatajaks, kui Kreml näriks end Põhja-Euroopasse. Samas, ei tundu tänapäeval see süžee enam sugugi nii ulmeline. Riigid, mis kunagi pidasid Ameerika Ühendriike oma julgeoleku nurgakiviks ja juhtivaks jõuks, vaatavad olukorda nüüd uue pilguga. Ameerika ebajärjekindlus on vaid üks probleem. Mängu tuleb ka Euroopa ahnus. Mõned Euroopa riigid (või vähemalt mõned Saksamaa ja Ungari ametnikud) loodavad juba, et mingisugune, kuitahes kaootiline, relvarahulepe Ukrainas võimaldaks neil taas Venemaalt gaasi importida. See polegi nii kaugel „Okkupertis“ kujutatud eeldustest, et EL-i riigid otsustavad ohverdada Norra suveräänsuse, et tagada nafta- ja gaasivoo jätkumine. Aga telelinal kujutatud EL ilmutab vähemalt otsustavust. Reaalsuses on olukord veelgi kaootilisem – nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa on poliitiliselt halvatud. LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120354738