Keha kõnelused. Kumu näitus „Nad hakkasid kõnelema“ toob kokku üle 15 kunstniku, mõtleja ja kirjutaja

Kunstipraktika võib olla vahend, kuidas rääkida vaikusest „vaikuse kaudu“, leiavad kunstnikud.Vestlusring toimus Zoomis 2024. aasta septembris kuraatorite Ann Mirjam Vaikla ja Hanna Laura Kaljo ning Eesti kunstnike Mia Tamme, Sasha Tishkovi, John Grzinichi ja Merike Estna osalusel, kelle tööd on eksponeeritud Kumu kunstimuuseumi näitusel „Nad hakkasid kõnelema“.Mia Tamme uurimistööl põhinevad projektid võtavad sageli filmide või tekstide kuju, mille läbiv teema on pärand – see pole midagi staatilist ega minevikku kuuluvat, vaid sarnaselt tema enda hiljutise naasmisega Eestisse pidevalt olevikku tagasipöörduv nähtus. Ta liitus vestlusringiga uurimisreisilt Marokost.Sasha Tishkov on skulptor, kes töötab looduslike materjalidega ning kasutab käsitöötehnikaid, näiteks puutööd ja kudumist. Tema huvi käsitöö vastu sai alguse lapsepõlves, mille ta veetis Matsalu rahvuspargis marjul ja seenel käies ning kala püüdes. Temagi naasis hiljuti Eestisse, olles elanud kaheksa aastat Londonis. Sasha liitus meiega Tallinnast.Merike Estna tegeleb maalikunsti piiride laiendamisega, viies oma tööd lõuendilt välja ning kaasates oma teostesse ümbritsevat keskkonda. Ammutades inspiratsiooni elust Méxicos, kus on tema kodu, laenab ta oma visuaalse sõnavara täienduseks mustreid ja värvikombinatsioone Eesti ja Mehhiko visuaalkunstist ning käsitööst. Tema osales vestlusringis e-kirja teel.John Grzinich õppis algselt arhitektiks, kuid lõi seejärel kunstipraktika, mis põhineb ruumi helilisel uurimisel. Viimased 25 aastat on ta süvitsi tegelenud kuulamise ja ümbritsevas keskkonnas leiduvate helide salvestamisega. Ta kasvas üles New Yorgi osariigi põhjaosas ja kolis kakskümmend aastat tagasi Eestisse. Meie vestlusringiga liitus ta väikesest külast Mooste lähistel.Näituse läbiva mõtte kohaselt on keha ja keskkond lahutamatult põimitud. Keskkonnasotsioloog Outi Autti sõnul luuakse inimese identiteet ja ettekujutus iseendast kohtade ning nendes paikades tegutsemise kaudu. Alustuseks küsime, kuidas on erinevad kohad mõjutanud kunstnike töid ja kuidas esineb nende teostes keha kui mäletamise paik.Mia Tamme projekt „Võrgu mõrsjad ja vesised mõrrad“ peegeldab kunstniku seotust Eesti maapiirkonnaga ning tugineb tema kehamälus salvestunud meresõiduoskustele. Ta vaatleb eri kultuuride suhet veega – praegu pakuvad talle huvi kalapüügitavad ja kalavõrgud. Täpsemalt on ta oma uurimistöös võtnud vaatluse alla inimesed, kes kannavad edasi meretundmist – antud juhul on fookuses Hiiumaa naiskalurid, keda samas soo tõttu teatud ringkondades tõrjutakse. Siin leidub jälgi tema enda kogemustest purjetamisega, mida ta on lapsest saadik harrastanud: „Lapsena ei osanud ma sellele nime anda, kuid sellises keskkonnas koheldakse sind teatud viisil. Positiivsest küljest on sul kuuluvuse tunne, sest sa tunned seda keelt ja oskad merel käituda. Teisalt võidakse sind vahel kõrvale jätta või sinusse hinnanguliselt suhtuda, sest oled tüdruk.“Välismaale kolimine ja merest kaugel olemine aitas tal oma uurimishuvi fookustada. „Kulus paar purjetamisest eemal veedetud aastat mõistmaks, et need teadmised ja mereigatsus on osa minust. Mõnikord aitab keskkonna vaigistamine mõista selle vajalikkust. Sellise kehalise osaduse tunne millegagi, millest sa oled alati osa olnud, erineb mäletamisest, mis põhineb millegi juurde naasmisel,“ mõtiskleb ta.John Grzinich kolis Euroopasse 1990. aastate lõpus ning elas mõnda aega rändurielu. „Mingis mõttes on ring täis saanud,“ leiab ta. „Minu praegune elukoht on üsna sarnane minu lapsepõlvekodule. See oli New Yorgi osariigi põhjaosas, mis ilmselgelt on geograafiliselt ja ka ajalooliselt väga teistsugune koht, kuid kliima mõttes sarnane. Lapsena meeldis mulle väga, et on neli selgelt eristuvat aastaaega. Huvitaval kombel on Eesti praegune kliima sama, mis New Yorgi oma 1970. ja 1980. aastatel.“1980. aastate lõpus, kui Grzinich õppis ülikoolis, hakati New Yorgi ja Massachusettsi suusakuurorte kliimasoojenemise tõttu sulgema. „Talved on siingi soojemaks muutumas,“ ütleb ta, „kuid need meenutavad mulle lapsepõlve talvesid.“ Isegi kui selline tuttavlikkus tekitab temas turva- ja kodutunnet, hiilib siiski ligi kummaline eksistentsiaalne aimdus, et ilmaga toimuv on üsna ebatavaline. „Tundub, nagu elaksime „kliimakajas“,“ ütleb ta. Kajad on midagi, millega ta on üritanud tegeleda ja mida salvestada.Grzinichi teos „Geofraktsioonid“ Kumu kunstimuuseumis on elav jäädvustus teistsugusest keskkonnamuutusest – Ida-Virumaa üha halvenevas seisukorras kaevanduspiirkonnast Kirde-Eestis. „Tulles romantilisest Lõuna-Eestist, oli üks asi, mis mind 2007. aastal esimest korda Ida-Virumaad nähes hämmastas, loomulikult kontrast.“ Esimest korda Eesti Rahva Muuseumi kutsel Ida-Virumaad külastanud kunstnik naasis peagi, et jätkata uurimistööd matkates. „Külastasin ka äärmuslikemate tööstuspiirkondade vahel olevaid looduslikke alasid. Neis paigus on näha looduse taastumist. On oluline, et seda piirkonda ei kujutataks läbinisti troostitult, sest siin leidub palju elu,“ lisab ta.„Alati on huvitav endal juured üles tõmmata,“ kirjutab Merike Estna. Ta elas üheksa aastat Londonis ning nüüd peab koduks Méxicot. „Ma justkui näeksin oma elu kellegi teise silmade läbi,“ mõtiskleb ta. Maal „Pimedik“, mille ta näituse tarbeks lõi, tugineb tema isiklikule emaks saamise kogemusele, millesse on põimitud Mehhiko argielu religioossust. „Minu jaoks on kultuuriliselt kõige keerulisem toime tulla sellega, kuidas kohalikud suhtuvad ohtu teistmoodi. Mõne aja pärast hakkasin mõistma, et näiline hoolimatus on reaktsioon traumale ehk viis, kuidas toime tulla siin valitsevate igapäevaste ohtudega. Kuna surm on alati lähedal, tullakse sellega toime huumori abil, elades tänases päevas ja hinnates elu lihtsaid rõõme.“Estna jätkab, et tema praktika tugineb sisuliselt selle koha harjumustele ja tavadele, kus ta üles kasvas. „Minu visuaalse keele kõige olulisemad tahud on pärit Eesti käsitöötraditsioonidest,“ ütleb ta, sidudes selle huvi oma vanaemaga – uskliku naisega, kes tegi käsitööd, et hoiduda „jõudeoleku patust“.Näitusel olevad Sasha Tishkovi skulptuurid on samuti inspireeritud kehamällu talletunud lapsepõlvest maal. Neist esimene – „Mahajäetud kirves, mille ilmselt on sinna unustanud mõni muinasjututegelane“ – kujutab soome-ugri folkloorist tuttavat kirvest. Väidetavalt osutab see ese tõekspidamisele, et maapiirkondades tuleb enda eest ise hoolitseda: „Maja kütmiseks on vaja puid raiuda. Seega on olemas füüsiline seos materjaliga puude raiumise või tuletegemise kaudu.“Samas „ei kuulu mu teosed ühtegi geograafilisse piirkonda,“ selgitab Tishkov. Ta ammutab inspiratsiooni uurides, kuidas erinevad kohad kajastavad oma varasemaid kehastusi. Teine skulptuur – „Metsikute unistuste paik“ – sai tõuke uurimisretkest Tarifasse, kus leebe Vahemeri kohtub rahutu Atlandi ookeaniga. Pärast aastateks hooletusse jätmist on endised sõjaväehooned kaljudega ühte sulandunud. „Piirkond oli suletud, sest siin oli sõjaväebaas – kindlus – ning hiljem kasutati seda põgenikelaagrina immigrantidele, kes üritasid Põhja-Aafrikast Euroopasse pääseda. Nüüd pole siin kedagi, välja arvatud rändlinnud. Püüdsingi koguda selle mõistatuse kilde: linnuluid ja meresoola mõjul kristalliseerunud väikesi kivikesi.“„Nad hakkasid kõnelema“ läheneb vaikuse mõistele kahest vaatenurgast. Vaikus võib olla pelgupaik ja tähistada verbaalsest erinevat teadmise vormi: tundelist, sensoorset, ruumilist või somaatilist. Samas võib vaikus tähendada puudumist, jõevoolu või kuulumise loo katkemist, mille on põhjustanud äkiline muutus või kohavahetus. Autti uurimistöö põhjal võib see osutada põlvest põlve edasi kandunud traumale. Millisest vaikusest räägivad kunstnikud oma töödes?Grzinichi jaoks on kaevanduspiirkonna uurimine olnud viis lõhkuda vaikust selle ümber, kuidas mõtleme elu toetavast taristust, kuid mis sageli hõlmab endas vägivaldseid elemente. „Kõik on hoopis teisiti, kui vaadelda selliseid kohti keskkondadena – elupaikadena, kus on inimesed, neile omane kultuur, suhe selle kohaga ja nende ajalugu,“ toob Grzinich esile. „Mind isiklikult huvitab siinkohal keskkond ja see, kuidas tööstustaristu imbub jääkhelina meie ellu.“Nimetatud jääk on midagi, mida kohalikud on õppinud sisemiselt eirama. „Vestled inimestega, kes võivad terve elu elada nii, et ei märka mõnest tehasest tulevat madalat mürinat või müdinat, mis näiteks Kohtla-Järvel on lakkamatu.“ Grzinich naaseb sageli ühe küsimuse juurde: miks peaks keegi seda salvestama? „Ma arvan, et teen seda selleks, et teadvustada nähtusi, mida me vaigistame.“Mia Tamme mõtiskleb: „Vaikus on ilus, sest võimaldab sul midagi sõnadeta edasi anda.“ Teisest küljest: „Vaikuses on vägivalda,“ lisab ta, viidates oma Hiiumaal tehtud tööle. „Nende naistega töötades olen märganud, et nad ei teadvusta vägivalda, millega ja mille keskel nad elavad. Mulle pakub huvi, kuidas hakata teadvustama vaikuses leiduvat vägivalda just vaikuse kaudu? Mitte tingimata seda verbaalselt kontseptualiseerides, vaid pakkudes oma kohaloluga teistsugust stsenaariumi, teistsugust reaalsust.“John Grzinich peab seda samuti enda kui kunstniku rolliks: „Olen saanud kasutada heli ja kuulamist inimeste kujutlusvõime äratamiseks.“ Samas on loodusvarade kaevandamine ja keskkonna hävitamine nähtused, mis on päriselt olemas ja mida tuleb teadvustada. Grzinichi teos adresseerib mahasalatud probleemi, milleks on teadmatus, kuidas Ida-Virumaad halvavast nõiaringist päästa – ajani, mil põlevkivikaevandamine jõuab Peipsi järveni, on jäänud ainult 15–20 aastat, ning selle ärahoidmine näib võimatu. „Oleme siia lõksu jäänud. Kuidas me selle lahendame?“Saastatud Läänemeri on erinevate riikide ühine probleem ning põlevkivi geoloogiline kiht ulatub Eesti territooriumilt Venemaale. „Teemat ei tohiks käsitleda vaakumis. Vajame laiemat arusaama. Eesti on väike riik,“ ütleb Tishkov, juhtides tähelepanu sellele, et keskkonnaküsimused ületavad alati riigipiire ja territooriume. Kumu kunstimuuseumis toimuvat näitust ette valmistades oli kureerimisprotsessi keskne küsimus: millist suuremat lugu tahame jutustada? See hõlmab piirideülest koostööd ja laiemat arusaamist sellest, mida tähendab olla keha, mis kogeb mitmeid põlvkondi kestvaid keskkonnamuutusi.Äkiline muutus keskkonnas jätab vältimatult jälje kohalike siseellu. Mõned põlvkonnad sünnivad sellise äkilise nihke järelkajas.* * *„Nad hakkasid kõnelema“ toob kokku üle 15 kunstniku, mõtleja ja kirjutaja, et üheskoos esile tõsta keha ja keskkonna põimitust. Tuleb tunnistada, et muuseum kui keskkond on tõeline proovikivi, kui soovitakse esitada kohapõhiseid kunstilisi väljendusi. Taiesed sobivad kõige paremini oma loomiskohta ja seega on oht, et teise paika viiduna võidakse neid pidada staatilisteks. Samas kehastavad need kunstiteosed lõppkokkuvõttes „õppimiskatseid“, nagu ütleb Tamme.Keskkonnatraumalaadse nähtuse tundmaõppimine, mida on kirjeldanud Autti Põhja-Soome kontekstis, muudab seose keha ja maa vahel tajutavaks. Kui inimese identiteet ja ettekujutus iseendast luuakse tõesti seoses kohtadega ja nendes kohtades tegutsemisega, siis jätab äkiline muutus keskkonnas vältimatult jälje kohalike siseellu. Mõned põlvkonnad sünnivad sellise äkilise nihke järelkajas. Nad ei koge teatud sündmusi isiklikult, kuid peavad tõlgendama vaikuses lasuvaid tagajärgi sarnaselt Tishkoviga, kes kogub „mõistatuse kilde“ Tarifas, või Grzinichiga, kes salvestab „jääkheli“ Ida-Virumaal.Kunstipraktika võib olla vahend, kuidas rääkida vaikusest „vaikuse kaudu“. Selliste kunstiliste väljenduste vägi seisneb viisis, kuidas need lisaks probleemi diskursiivsele kirjeldamisele meenutavad kujutlusvõime abil teistsuguseid stsenaariume ja reaalsust.Lugu ilmus algselt Kumu blogis.