Intensiivraviarst: lõpetage eutanaasia ja suitsiidi võrdlemine! Eutanaasia peab saama inimõiguse osaks



Üht suuremat vastuseise eutanaasia lubamisele kostub kiriku esindajatelt. „Sina ei tohi tappa“ ei tähenda, et inimese süvenevat kannatamist tuleb tema tahte vastaselt pikendada. Küsimus eutanaasia lubamisest on üha jõulisemalt üles kerkimas. Eesti avalikkuseni tõi selle teema 2019. aastal Jane Paberiti otsus parandamatu ja süveneva haiguse tõttu oma elu lõpetada. Tänaseks on teada, et Paberit pole jäänud ainsaks selliselt lahkujaks ja teadlikkuse kasvades ilmselt lisandub neid veel. Paraku pole oma elu eutanaasia teel lõpetaval inimesel hetkel võimalik surra kodumaal. Päris lootusetu raske haigusega elu lõpufaasis olijate tulevik siiski enam pole. Valminud on patsiendi elulõpu tahteavalduse eelnõu ja püsib lootus, et 1. jaanuarist 2027 on igaühel võimalus määratleda, mil moel ja kui kaua tema elu arstidel pikendada lubatud on. Tinglikult võib väita, et ka ravist keeldumine on mõneti osake eutanaasiast, lihtsalt suremisprotsess ise võib kesta määramatu aeg ja sõltub paljudes muudest asjaoludest. Kasvõi näiteks, kui rikas on riik hospiitsteenuse või koduse elulõpu hooldustoe võimaldamiseks. On omapärane nähtus, et eutanaasiat kõrvutatakse enesetapuga. Olles arstina päästnud lugematu arv kordi elusid, tuleb teinekord tunnistada, et alles hiljem jõuab meieni teadmine, et raske kroonilise haigusega patsient ei tahtnud mingil juhul oma elulõppu „torude küljes“ mööda saata. Sestap on äärmiselt LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120353857