FOTOD | „Rääkimata lood“. Pärnu uue kunsti muuseumis avati Eesti maalikunstnike liidu aastanäitus

„Teemapüstitust tuleks sel aastal võtta pigem sotsioloogilise uuringuna – maalikunst ja maalikunstnikud on allumatud, pigem individualistid kui karjainimesed. Selles peitub maalikunsti üks suuremaid võlusid,“ ütleb kuraator jaan Elken näituse kohta.Näitusel on eksponeeritud ligi 80 maalikunstniku tööd, teiste hulgas (tähestikulises loetelus): Vano Allsalu, Stanislav Antipov, Marju Bormeister, Manfred Dubov, Mauri Gross, Mirjam Hinn, Kalli Kalde, Liina Kalvik, Liis Koger, Ilmar Kruusamäe, Andro Kööp, August Künnapu, Vilen Künnapu, Urve Küttner, Andrei Maksimjuk, Lilian Mosolainen, Maarit Murka, Peeter Must, Karl-Kristjan Nagel, Tiiu Pallo-Vaik, Mall Paris, Anne Parmasto, Matti Pärk, Tiiu Rebane, Ingmar Roomets, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Andrus Rõuk, Karl-Erik Talvet, Tiina Tammetalu, Jane Tiidelepp, Alar Tuul, Maris Tuuling, Maria-Kristiina Ulas, Manfred Vainokivi, Einar Vene jpt.Näitus avatud kuni 25. maini 2025.Näituse koostaja Jaan Elken ütleb väljapaneku kohta nii: „Indiviidina on meil igal oma lugu jutustada. Kunstnikel on olnud kõikidel aegadel võimalus sublimeerida isiklik oma loomingusse, arendada välja teatud metakeel ja märgi-süsteem oma sõltumatu kunstniku-ego või -suveräänsuse viljelemiseks.Kollektiivsetest traumadest ja ajaloo valgetest laikudest on avalikus ruumis saanud täishäälel rääkida alates Venemaa agressioonisõja algusest 2022. Eestimaa on puhastumas punamonumentide saastast ja vaatamata ängistavale sõjaohule ning hullule olukorrale majanduses, on õhus siiski mingi uus hingamine, uutmoodi vabaduse tunne, julgus nimetada asju õigete nimedega. „Rääkimata lugu“ sõnapaar viitaks justkui millelegi, millest pole saanud varem rääkida, või pole soovigi olnud?Minu meelest pole piisavalt räägitud sellest, kui õnnestunud on Eesti uuel iseseisvusperioodil olnud, milliste suurte sammudega on meie elukeskkond viimase kolmekümne aastaga muutunud, kui ilus meie maa tegelikult on! Võib-olla on ebausk hoidnud eestlasi suurest rõõmust valjult kuulutamast, või tundub et kuni õnn pole meist viimase kui ühe õuele jõudnud, pole sünnis Eestist kui imedemaast hõisata?Korraldajad ei soovi mingil moel ette kirjutada loomingu tonaalsust, igaühe lugu on väärtuslik, mosaiik on seda rikkam, mida rohkem pooltoone selles esindatud. Üldnäituse sünopsis on koostatud kõnetamaks/kaasamaks enamust maalikunstnike liidu liikmeskonnast, näitusekontseptsiooni täpsustumine ja töödekogumi liigendus toimub pigem reaktsioonide ja tagasideme pinnal, mis esineda sooovijatega suheldes tekib. Seega, teemapüstitust tuleks sel aastal võtta pigem sotsioloogilise uuringuna – niikuinii on maalikunst ja maalikunstnikud allumatud, pigem individualistid kui karjainimesed. Selles peitub individuaalse autorsusega kunstiliigi, nagu maalikunst on, üks suuremaid võlusid.“