DocPoint Tallinna programm räägib mälestustest ja armastusest

Tänavuse 16. rahvusvahelise dokumentaalfilmifestivali DocPoint Tallinn programmi keskmes on teemad, mis räägivad isiklikest mälestustest ja läbielamistest läbi arhiivimaterjalide, aga ka armastusest läbi raskuste. Festival toimub 4. – 9. veebruarini.Tänavuses DocPoint Tallinna programmis linastub kokku 41 dokumentaalfilmi, nende seas ka mitmed tänavuste suurfestivalide võidufilmid nagu tunnustatud arthouse-lavastaja Albert Serra San Sebastiani peaauhinna pälvinud matadooridokk „Üksilduse pärastlõunad“. Samuti linastub mulluse erikülalise Mark Cousinsi tänavune Karlovy Vary festivali parimaks filmiks valitud „Pilguheit sügavikku“ ja inglise abstraktsest maalikunstnikust Wilhelmina Graham-Barnesist. DocPoint Tallinn näitab ka üht tänavust kõmupakkuvamat dokki, Palestiina ja Iisraeli ajakirjanike koostöös valminud linateost „Pole muud maad“, mis põhjustas läinud aasta Berlinale esilinastuse järel suure furoori, võitis parima dokfilmi Euroopa filmiauhinna ja on praegu üks põhilisi Oscari-kandidaate.Sundance’il on auhinnatud ka Oscari favoriidiks peetav „Sugarcane“ ja Himaalaja ööliblikatest rääkiv „Nokturnid“. IDFA võidufilmidest tuleb näitamisele rohujuuretasandil ameerika poliitikat läbi valgustav „Ameerika pastoraal“ ja provokatiivse rumeenia režissööri Radu Jude uus film „Kaheksa postkaarti utoopiast“, mis koosneb Rumeenia telereklaamidest. Iraani „Minu varastatud planeet“ on pälvinud tunnustust kümnetelt festivalidelt.„Selle aasta DocPoindi peamiseks teemaks võib nimetada arhiividokke. Kavas on rohkelt dokumentaalfilme, mis põhinevad arhiivi oskuslikul, efektsel ja tundlikul kasutamisel.“ ütleb festival kunstiline juht Filipp Kruusvall. „Kuigi filmid toetuvad mineviku materjalidele, on need lähenemiselt kaasaegsed“. Tänavuse DocPoint Tallinna kavas jõuavad esmakordselt suurele ekraanile ka neli uut filmi Eesti ajaloost ja kodumaistest kultuurivaldkonna suurkujudest. Festivali programmijuht Filipp Kruusvall ütleb, et need on tugevaks avanguks uuele filmiaastale: „Seekord on kõik filmid keskendunud ajaloole ning kasutavad loo jutustamiseks oskuslikult palju huvitavat arhiivimaterjali – me näeme lugusid alates teisest maailmasõjast, läbi nõukogude aja tumedamate aastate kuni 1990. aastate vabanemiseni välja.“Portreefilm „Sal-Saller: See on see, mis paneb elama“ räägib ühe avalikkuse eest kõige enam oma eraelu isoleerinud rokkstaari Hendrik Sal-Salleri loo. Filmi fookuses on Sal-Salleri karismaatiline isik ja loominguline teekond – varane pungiperiood Eestis, taassünd rokkbändi frontman’ina Soomes ning naasmine Smilersiga Eestisse juba tõelise staarina. Filmi illustreerivad rohked lahedad arhiivimaterjalid eri kümnenditest, kui bänd valmistub oma 30. juubeli suureks ülesastumiseks. Dokumentaalfilmi „Päikese kodanik“ peategelased on tuntud muusikud-vennad Tarmo ja Toomas Urb. Filmis keskendutakse 1980. aastatele nende elus, kui neil oli plaan NSV Liidust lahkuda, kuid ebaõnnestunud katsete järel prooviti neid ühiskonnast erinevate meetoditega eraldada. Tarmo Urb lehitseb oma toimikuid ning film heidab tunnistuste, dokumentide ja KGB toimikute kaudu pilgu Nõukogude süsteemi rusuvasse olemusse, kus vennad Urbid püüdsid elada teistsugust, vaba elu. Riho Västriku lavastatud „Päikese kodanik“ ongi film lõputust vabadusejanust, dissidentlusest ja muusikast NSV Liidus. Liina Keevalliku filmilooline teos „Lindprii“ räägib režissöör Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaarest ja tema 1971. aasta suurteosest – ligi neljatunnisest telemängufilmist „Lindpriid“, mis pääses napilt täielikust hävitamisest. Eesti ühe andekaima režissööri Karasjovi ebatavaline elusaatus saab põhjalikult lahti räägitud ja avaldatakse ka mitmesugust huvitavat taustainfot nii „Lindpriide“ tegemisest kui ka järellainetusest: autori põgenemisest Prantsusmaale ja rasketest valikutest piiri taga. Kuna „Lindprii“ tootmisperiood on olnud nii pikk, siis näeme ekraanil kõnelemas ka mitmeid juba meie hulgast lahkunud inimesi, nagu Ago-Endrik Kerge, Tõnu Aav ja Ada Lundver ning filmi helilooja Veljo Tormis. Kiur Aarma ja Jaak Kilmi „Lahkumine Tallinnast“, täielikult arhiivimaterjalidest koosnev film, heidab valgust Juminda katastroofile. Selles 1941. aastal Juminda poolsaare lähistel toimunud Eesti suurimas merelahingus hukkus rohkem inimesi, kui Pearl Harbouri või Dunkirki lahingutes. Juminda on aga olnud nii eestlastele kui muule maailmale suuresti tundmatu lugu, sest sündmuse meenutamine ei tee au ei NSV Liidule ega ka hiljem sõjas kaotanud Soomele ja Saksamaale. Filmis kombineeritakse ainulaadseid arhiivikaadreid kümnete inimeste mälestustega sellest traagilisest juhtumist. Tänavuses DocPoint Tallinna programmis on senisest enam ka korduslinastusi. Seetõttu on Tallinnas lisaks Sõprusele ja Artisele seekord kaasatud ka Kai Noblessneri kinosaal, kus tulevad linastamisele kordused ja kunstide-teemalised filmid. Festivali programm on tänasest avalik aadressil www.docpoint.ee