ARVUSTUS | „Ükskord Liibanonis“ tõi meelde isiklikud kogemused ja pani mõistma, kui habras oli iga liigutus

Eesti esimest pantvangidraamat mitmel korral Liibanonis Bekaa oru kandis kajastamas käinud Delfi fotograafile Andres Puttingule meenusid lavastust vaadates isiklikud kogemused – hommikused hirmumõtted, sõidud Bekaa orgu mööda Hezbollahi kontrollitud alasid… Eesti Draamateatri lavastus „Ükskord Liibanonis“ toob lavale 14 aastat tagasi Liibanonis röövitud Eesti jalgratturite loo. Kuna olin toona ajakirjanikuna sündmuste keskmes ja viibisin Liibanonis, mitte kaugel paigast, kus meie kaasmaalasi kinni hoiti, läksin teatrisse eriliste ootuste ja mälestustega. Samas oli mul ka tunne, et ega ma ka tea tegelikult, mis täpselt toimus – ja tõenäoliselt ei tea keegi väljaspool kitsast julgeolekuringkonda kõiki detaile. Lavale jõudnud lugu on tõlgendus, aga just see teadmatus, mis jäi kaadri taha, muudab kogu loo veelgi kõhedamaks ja mõtlemapanevamaks.Lavastust vaadates tulid meelde isiklikud kogemused – hommikused kerged hirmumõtted enne teekonda piirkonda, kus eestlasi kinni hoiti. Sõit läbi Bekaa oru, mis oli tuntud oma narkokaubanduse ja relvarühmituste poolest, mööda Hezbollahi kontrollitud alasid ja sõjaväe kontrollpunkte pani mõistma, kui habras oli iga liigutus selle loo sees. See teadmine muutis lavastuse viimased stseenid veelgi pingelisemaks. LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120360757