ARVUSTUS | Naer on igaüheõigus. „Lihtne elu“ naerutas nii nokunaljade kui ka absurdihuumori austajaid

Naljatamine on riskantne, keeruline ja tänamatu tegevus tegijatele, ent ütlemata kasulik publiku tervisele. Eriti praegu, kui õhk on tulvil hirmusegust irvitamist. Publiku naer lubab tunnistada „Lihtsa elu“ lihtsad naljad õnnestunuks. Inimeste huumoritaju siiski erineb, nagu erinevad ka naljaregistrid ja -stiilid, alates labastest allapoole-vööd-naljadest kuni naljadeni, millest arusaamine nõuab laiemaid teadmisi kui pelk peeruhääle tuvastus. Ja siis erinevad veel naljategemise vormid stand-up’ist estraadini, rahvalikust jandist rafineeritud komöödiateni.Sketšišõu ei ole Eestis kuigi levinud lavastusvorm. Meenutades suutsin nimetada vaid Kreisiraadio „juubelikaalat“. Küllap on põhjus proosaline – kaks tundi nalja teha pole naljaasi. Kiidjärvel on samad tegijad juba mitmel suvel etendanud Eesti estraadiajastul põhinevaid lavastusi „Vana klaver“, „Ada“ ja „Rohelised niidud“. Kõik kolm Ott Kiluski dramaturgikäe alt tulnud lavastust sisaldavad ka nalju, mis pikitud klassikalise draamakaarega lugudesse. Ka huumorišõu naljad on Kiluski käe alt läbi käinud. LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120357619