Kõik veidikenegi pildimaailmasse sukelduda soovijad võiksid leida aja, korraks Fotografiskast läbi käia ja ennast läbi Lembit Peegli piltide korraks ajas tagasi lasta kanda ja mõelda, kas iga sekund meie praegusest elust vajaks ikka jäädvustamist. Kuidas kirjutada arvustus fotograafist ja tema töödest, kui maailmas on üheksa miljardit erinevat silmapaari, arvamust ja meeldivust. Kirjutaja riskib solvumise ja pahameelega, sest piltnikud on paraku tundlikud kujud, kelle introvertsest ja kohati ka autistlikuks kiskuvast maailmast saavad aru kõige paremini vaid teised samasugused.Praeguses digiprügisse uppuvas maailmas, kus igaüks võib endale lisada tiitli „fotograaf“, tuleb legendaarse spordifotograafi Lembit Peegli (88) näitust „Peegel/Pildis“ vaatama minnes mõelda ennast tagasi sinna aega, mil need tabamused tehti. Mõelda tasub ka tehnika peale, mida toona kasutati. LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120362791