Anton Šehhovtsov: rohkem Euroopale äratuskell ei helise! Vajame hoopis defibrillatsiooni või radikaalset psühhiaatrilist sekkumist

Euroopal on ees midagi enamat kui vaid USA välispoliitika nihe või Venemaa-poolne kasvav oht. Piirkond on sattunud interregnumi – ajajärku, mis jääb vana korra kokkuvarisemise ja uue esiletõusu vahele. Selle ülemineku juhtimine nõuab enamat kui lihtsalt kaitsekulutuste suurendamist. Kui internetiotsingusse kirjutada fraas „äratuskell Euroopale“, upud kõrvulukustavasse suminasse, häirekellade, helinate ja vibratsioonide müra sisse. Viimastel aastatel on Euroopat mitmel põhjusel korduvalt manitsetud „ärkama“: kliimaprobleemid, aeglane innovatsioon, kontrollimatu ränne, energiasõltuvus, paremäärmuslik populism, majandusseisak, iseseisvate kaitsevõimete puudumine jne. Vähesed „äratuskellad“ on aga tegudeni viinud – ja mina süüdistan selles tänapäeva tehnoloogiat. Kunagi määras meie saatuse üksainus äratuskell: ärka üles või maga kaua edasi. Tänapäeval pakuvad nutitelefonid tervet alarmide sümfooniat ja lõputuid võimalusi äratuskella edasi lükata. Milline helin tähendab, et on tõesti aeg tõusta? Esimene, teine või kolmas? Kes suudab seda enam öelda.Eriti julgeolekuvaldkonnas on Euroopa olnud uinakus lõksus juba alates Obama administratsiooni ajast, otsustades mitte kuulda võtta USA „pööret Aasiasse“, mis siis, et oli peen, kuid selge signaal, et Washington nihutab oma tähelepanu üha enam Hiinale ja Euroopast eemale. LOE EDASI JUBA ARTIKLIST: https://epl.delfi.ee/a/120358218